Geenid räägivad – iidsed indiaanlased kasvatasid papagoisid

Submitted by Looduskalender on Tue, 15.01.2019 - 10:10
Autorid

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Body

Sajandivanuste tavade uurimisel tuginetakse enamasti kirjalikele allikatele, kuid aeg-ajalt õnnestub teadlastel rääkima panna ka tummad allikad, näiteks loomaluude arheoloogilised leiud. Loomsete jäänuste kõnevõime sõltub suuresti nende säilimisastmest. Lindudel, nii nagu kõikidel selgroogsetel, säilivad kõige paremini luud, kuid soodsates oludes võivad pikalt säilida ka munakoored.

Puna-aara sulestik on silmatorkavalt kirju

Puna-aara sulestik on silmatorkavalt kirju. / foto: Dieter Schaefer, Flickr.com

Luudest eraldatud DNA pajatab tänapäevaste molekulaarbioloogiliste analüüsimeetodite abil nii mõndagi huvitavat. Arheoloogilistel uuringutel Edela-USA-s ja Ida-Mehhikos on leidnud teadlased sadu puna-aarade (Ara macao cyanoptera) skelette; seni teadaolevalt on aga liigi ajalooline looduslik levila luude leiukohtadest üle tuhande kilomeetri lõunas. Kuna seni on leidude piirkonnast teada ainult üks puna-aarade pesitsemist kinnitav arheoloogiline leid ajavahemikust 1250–1450, on teooria liigi kunagisest, tänapäevasega võrreldes märksa laiemast levilast pelgalt spekulatsioon. Pigem on arvatud, et enne hispaanlaste saabumist Ameerikasse käis piirkonnas ulatuslik papagoidega kaubitsemine.

Selgust lindude päritolusse tõid USA-st Chaco kanjoni ja Mimbre piirkonna puna-aara luud aastatest 900–1200. Luudest eraldatud DNA oli kõigil lindudel väga sarnane vaatamata asjaolule, et kahe leiupaiga vahemaa on linnulennult 350 km. See tõestab, et linnud pärinesid ühest väikesest populatsioonist, mis asus inimese abil väljaspool puna-aarade looduslikku levilat, tõenäoliselt papagoikasvandusest. Hiljutiste leidude DNA-d viimase 200 aasta jooksul looduslikus levilas kogutuga võrreldes selgus, et New Mexico puna-aarade DNA-s on olemas haruldane haplogrupp (Haplo6), mida esineb loodusliku areaali puna-aaradel vaid liigi loodusliku levila põhjapiiril asuvas Mehhikos ja Põhja-Guatemalas. Seega oli papagoide kasvandusele alguse pannud isendid pärit just sealt ning vastavalt vajadusele transporditi linde kasvandusest teistesse kaugematesse piirkondadesse.

Puna-aara preagune (kollakas) ja kunagine (punakaspruun) levila, sinine ruut tähistab luuleidude piirkonda.

Puna-aara preagune (kollakas) ja kunagine (punakaspruun) levila, sinine ruut tähistab luuleidude piirkonda. / foto: Paul Sager, Flickr.com; kaart: IUCN

Puna-aarad olid hispaanlaste-eelsel ajal kogu tänapäevase USA edelaosas hinnatud eelkõige nende kirevate sulgede tõttu, mis kaunistasid rituaalseid rõivaid ja mida kasutasid ülikud eelkõige enda staatuse näitamiseks. Aarasid ja nende sulgi kujutati iidsetel kivimonumentidel, värvilistel seinamaalingutel ja savipottidel ning nad olid olulisel kohal ka kosmoloogias ja religioonis. Kirkad värvilised suled tuhmuvad üsna kiiresti ning kuna värskeid sulgi ei olnud igal ajal käepärast, muutis see nüanss need veelgi hinnalisemaks. Kuigi tänaseks ei ole teada algse kasvanduse asukoht – ilmselt ei olnud see väga kaugel liigi levila põhjapiirist ja oli tõenäoliselt just värskete sulgede pideva nõudlus põhjuseks, miks papagoikasvandused piirkonnas vähemalt kolme sajandi jooksul tegutsesid.

 

George RJ, Plog S, Watson AS, Schmidt KL, Culleton BJ, Harper TK, Gilman PA, LeBlanc SA, Amato G, Whiteley P, Kistler L, Kennett DJ (2018). Archaeogenomic evidence from the southwestern US points to a pre-Hispanic scarlet macaw breeding colony. Proceedings of the National Academy of Sciences 2018: 201805856, DOI:10.1073/pnas.1805856115

 

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.