Eesti kõige tähtsam tegelane on praegu võilill. Kui muu meid alalõpmata ärritab ja vihastab, siis seda kullakarvalist murupäikest nähes tuleb meil naeratus näole. Kummardame maha, et kasvõi üksainus lapsepõlve järgi lõhnav õis noppida. Aga mitte ainult noppida ei tasu seda umbrohuks nimetatud lille, vaid ka ära süüa.
Mulle meeldib Aili Paju ütlus, et kevadel peame end aias puhkevast rohelisest terveks sööma. Rahva seas on näiteks levinud komme süüa esimesel päeval üks võililleleht, teisel kaks ja nii kümneni välja. Proovige!
Aga kas teadsite, et võililleõienuppe võib marineerida ja kasutada nagu kappareid. Ja kuigi võilill on piimmahla tõttu veidi kibe, ei ole ta vastunäidustatud peaaegu kellelegi.
Aga kapist taimeraamatuid otsides jäi mulle näppu üks põnev raamat, mille on 1982. aastal kirjutanud hoopiski muusikat ja metsandust õppinud kooliõpetaja Paul Sarv. Raamat, millel nimeks “Umbrohud väikeaias”. Kel iganes see kunagi koju ostetud, võiks selle nüüd välja otsida ja uurida, mismoodi näevad välja meie tavalisemad umbrohud.
Taimetoitlasi on nimetatud just umbrohusööjateks ja tegelikult polegi vaja elu-eest peenraid kaevata, maitsvaid taimi on suvel meie aed täis. Selles raamatus räägitakse sellest, et kuigi Venemaa avarustes kasvas ligi 2000 erinevat liiki umbrohtusid, siis meil on neid umbes 160 ringis.
Ja enda jaoks avastasin, et taimetoiduks kasutatakse meil eelkõige mitmeaastaseid umbrohtusid, ühe-aastased seemne-leviga umbrohud nagu uniloogad, rõikad ja mailased jäävad meil siiski maitse-eelistuste tõttu tahaplaanile. Kui siis - mõned maltsad ja vesihein on meie toidulaual. See-eest maitsvateks arvatakse mitmeaastased - nõges, naat, orashein, põdrakanep, põldosi ja muidugi võilill. Need, mis kevadel suure vurtsuga maa seest välja viskuvad ja maitsvaid võrseid kasvatavad.
Peenemaid umbrohtude söögisoovitusi saab sel nädalavahetusel Pärnumaal, Kihlepal toimuval Võilillefestivalil, kus võilill – meie murupäike tõstetakse erilise au sisse.
