Värbkakk       Glaucidium passerinum

Ikka hommiku- ja õhtuhämaruses, aga ka päeval sest esiteks ööaegu võib värbkakk sattuda teiste suuremate just kakuliste jahisaagiks. Vähemtähtis pole ka see, et nende kuulmine jääb teistele kakulistele alla, seega peab enese elatamiseks kasutama nägemise abi.

Talvituma võib värbkakke meil jääda umbes tuhande ringis. Meie tänavusuvised noorlinnud rändasid sügisega lõuna poole, kuid omakorda põhja- ja ida suunalt on meile saabunud noorlindudest talvitujate lisa.

Värbkakud ongi Euroopa pisemad kakulised, sellised kuldnoka mõõtu: kehapikkus algab  viieteistkümnest sentimeetrist, kuid veidi jääb paarikümnest sentimeetrist puudu isegi veidi suurematel emaslindudel. Tiibade siruulatust võib hinnata kolme-, neljakümne sentimeetri vahele. Kaalu jagub vähematele vaid poolsada grammi ja suurematel isenditel ainult paarkümmend grammi rohkem.

Värbkakkude pea (näol puudub kakkudele omane näoketas) on kehaga võrreldes väike, saba lühike. Sugupooled aastaringselt sarnases sulestikus: seljasulestik tumepruun, kaetud kollakasvalge tähnidega, rind pigem valkjas, roostepruuni pikivöödistusega. Suured silmad ja nokk kollased, kulmutriibud heledad (näol puudub kakkudele omane näoketas). Jalad sulised, küünised tumepruunid.

Lennupilt pehme ja lainjas. Varitseb sageli lageda ja metsa või võsa piiril. Vahel päris avalikult, kas kuuseladvas või mõnel kuivanud oksatüükal istudes, kuid paigale tardunud värbkakku ei pruugi me olenemata nähtavast istumiskohast sugugi märgata. Värbkakud pole just inimpelglikud, seega lasevad oma tegemisi päris kenasti jälgida.

Keda väikesed röövlid jahivad? Päris suurtest värvulistest käib neil jõud üle, lagedatel aladel jahitakse väiksemaid närilisi ka niidu-uruhiiri. Hää jahiõnne korral kogutakse varusid, kas puude õõnsustesse või ka tihaste pesakastidesse. Nädala lõpupoole pidi Kristel kirjutama väikeste röövlite „sahvritest“

Värbkakkude viimaste päevade vaatlusi: LINK