Mul on meeles üks novembrihommik, kus sattusin kogemata vaatama tõtt pisikese ja armsa linnuga – värbkakuga. Pilk, mille ta mulle heitis, jõudis noolena otse südamesse. Aga ma jõudsin ka mõelda, et kas värbkakud suudavad samamoodi oma saakloomi hüpnotiseerida nagu maod. Samas olen lapsepõlves näinud, kuidas kinnipüütud värbkakk jälgib silmadega liigutatavat sõrme, nagu oleks ise hüpnoosis.
Aga linnuke on just nii suur, nagu need rebasenahast vedruga öökullid, mida 40 aastat tagasi toodeti. Mäletate, needki vaatasid targalt otsa ja olid imepehmed. Värbkaku sulerüü näeb välja nagu väga vanaaegne kirikinnas – justkui pruunile lõngale oleks valged tihnid-tähnid sisse kootud. Kinnastest erineb ta ainult sellepoolest, et sulestik on tal natuke sassis, vanarahvas tavatses otse padjalt tõusnud soenguga lapsi nimetada tarapöllideks, ehk siis sagrispeaga öökullideks.
Kurikuulsad on need kuldnoka suurused öökullid aga selle poolest, et nad talveks endale tohutuid toiduvarusid koguvad. Loomadeuurija Uudo Timm oli kord leidnud Alutagusele lendoravatele paigaldatud pesakastist 64 erineva isendi laibad.
Seal oli tihaseid ja porre ja koguni sealse ala jaoks uus leid - laane-karihiir. Pesakast oli pooleni täis. Ja selliseid värbkaku toiduaitasid oli sealkandis viiekümnest pesakastist kümnes, küll ilmselt mitme värbkaku omad.
Aga nii nagu inimesed olid tormi ajal mures oma sügavkülma lihavarude pärast, nii peaksime muretsema ka värbkaku lihakülmiku pärast. Ka tema saak läheb alla -17 kraadise temperatuuri lihtsalt halvaks, aga kliimasoojenemise tulemusena on viimastel aastatel sügavkülma temperatuur kätte jõudnud alles jaanuari lõpus.
Aga halvaksläinud liha ei taha see väike iluduski. Nii et jätame metsad raiumata ja põlevkivi välja kaevamata, siis kuuleme neid kakukesi ikka õues piiksumas, sest nende hääl maja lähedal kuulutas vanasti pere juurdekasvu.
