Põualiblikas Aporia crataegi
Põualiblikate lennuaeg algab tavaliselt juunikuu esimeses pooles, kestes juulikuu keskpaigani. Põhjarannikul ilmusid põualiblikapaarid välja külmalaine lõppedes – pühapäeval.
Põualiblikad talvitusid röövikutena ja valmikud on tähelepandavalt suure, umbes kuuesentimeetrise tiibade siruulatusega, hõlpsalt määratavad ning sugupooled on sarnase välimikuga.
Põualiblikate valgelt läbikumavatel üla- ja alatiibadel näeme kontrastselt musti tiivasooni ning sama värvi tiivanarmaid. Esitiibade tipud pooleldi läbipaistvad, tiibade üla- ja alakülg sarnased. Lennupildis jäetakse vaikse ilmaga paar tiivalööki vahele, et rahulikult õhus hõljuda – selle järgi juba eemalt äratuntavad „valgete liblikate“ hulgast.
Pinnaseteede lompide äärde nn „joogikohtadele“ võib neid vahel koguneda kümnete kaupa – head kohad nii vaatlemiseks, kui pildistamiseks.
Liblikate märkamist peeti muistsetest aegadest alates „endeliseks“. Põualiblikad on kuulutanud nii head õnne... , kui vaevalist elu ennustanud.
Kuna putukamürkide kasutamine väljaspool põllumajanduspiirkondi on meil tunduvalt vähenenud, siis põualiblikate arvukus ongi paiguti suurenenud - seega soodustanud liblikatele õnnelikumat elu.
Paarituvad põualiblikad sõnajalal