VIDEO: jäljeraamat - halljänes

Submitted by Looduskalender on Wed, 30.11.2022 - 12:12
Autorid

Salvestas LK-team

Image
 Halljänese jälg värskel lumel
Body

 Halljänese jälg värskel lumel

 

Halljänes        Lepus europaeus

 

Halljänesed on kohanenud eluga meie looduses. Looduslikult levisid halljänesed Liivimaale 16. sajandil, aga Põhja-Eestis võis neid looduses kohata alles 18. sajandil. Algselt toodi halljäneseid Eesti mõisatesse jahipidamise eesmärgil.

Halljänesed on äärmiselt paikse eluviisiga. Lumega võib nende jälgi kohata nii metsas, kui põldudel, kus teraviljaoraseid annab lume alt välja kraapida. Metsaveertes näritakse põõsaste ja puude pungi ning koort. Koduaedadesse õunapuid kahjustama jõutakse paksu lumikatte korral pigem veebruaris.

Teame ju, et jänesed on koprofaagid eht teisisõnu, süüakse teistkordselt ära mingi osa oma väljaheidetest (ehk vedelama osa ) kuhu jäävad seedumata söögiosad ehk vitamiinid ja proteiinid. Meie märkame looduses ümaraid, veidi lopergusi ja teravatipulisi pabulaid, mis on umbes sentimeetrise läbimõõduga.

Talvekasukat kannavad halljänesed novembrikuust alates ja ega nende talvekasukas suvisest väga ei erine, olles ikka erineva värvivarjunditega pruunikashall, aga veidi heledam kohevama heleda aluskarva tõttu. Pisikese saba ülapool jääb kogu aasta läbi mustaks.

Täiskasvanud halljäneste kehapikkus jääb poole meetri ja seitsmekümne sentimeetri vahemikku, kaalu kolmest ja poolest kuni kuue kiloni. Seega pole halljänesed sugugi nii pisikesed loomad.

Jäljerida

Jäljerida

Lumel võime märgata kolme erinevat jäljemustrit: toitumisel, kulgemisel ja põgenemisel. Halljänesed liiguvad alati hüpetega ja jäljevahe oleneb hüppe pikkusest.

Jäljed paistavad ovaalsed, milles on neli varbajäljendit. Esikäppade pikkus paistab viie sentimeetrine, tagakäpad jätavad pikema jälje ehk seitsmest kuni üheksa sentimeetrini.

Toitudes liigutakse väga rahulikult ja sel ajal ei vii jänes tagakäppi esikäppadest mööda ning jäljed on sageli kokku sulanud. Samas märkame ka kraapimisjälgi, et toiduni jõuda. Vahepeal „sitsitakse“ tagajalgadel, et ümbruses toimuvat kontrollida.

Kulgemisjäljed erinevad ainult pikkuse poolest, jäädes poole meetri ja meetri vahemikku. Parema tasakaalu saavutamiseks asetatakse üks esikäpp teisest veidi eespoole ja siis liiguvad pikemate jälgedega tagajalad esijalgadest mööda.

Kiire liikumine seostub pagemisega ohu eest ja siis jäävad nähtavaks pikad hüpped, „jänesehaagid“ ning jälgedest paistab, et jänes liiguks justnagu varvastel.

Tags

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.