Hallõgija püügijälg lumel

 

Hallõgija       Lanius excubitor

 

Hallõgija talvine jahiala võib olla päris suur. Pisemaid värvulisi jahitakse lennult nii lagedatel maastikel kui roostikes, aga toidunappuse korral ilmuvad hallõgijad saaki jahtima ka lindude toidulaudade lähikonda.

Tänavusel lumerikkal talvel toimetavad pisinärilised võimalusel lumikatte all ja seega jääb üks oluline toitumisallikas vajaka.

Aga kuni kolmveerand sada grammi kaaluva hallõgija saakloomadeks võivad sattuda ka nirk ja rott, kes hukatakse pärast tabamist maapinnal mitmete nokalöökidega.

Väiksem saak surutakse mõne puu või põõsa oksaharude vahele vahel mõne terava põõsaoga või oksa otsa, sest sellised on väikese röövli jaoks mugavad lauakombed. 

Tuhkhalli seljasulestiku ja valkjashalli alapoolega hallõgijad ei hakka looduses eriti silma. Hall seljasulestik ulatub pealaele, aga silmadel on märgatav must mask ning sama värvi nokk, mis on otsast röövlinnule kohaselt konksus.

Valgete külgsulgedega saba tundub lennus linnul pikana.

Kaalult on hallõgija rasvatihasest kuni neli korda raskem ehk kaalub umbes kolmveerand sada grammi. Saaki luurab väike röövlind näiteks põlluveersel

aia- või elektripostil, kuid harvemini traatidel, aga samuti raagus puu ladvas.

Hea nägemisega hallõgija võib märgata oma saaki veerand kilomeetri kauguselt. Linnuvaatlejat ta endale lähedale ei taha lasta, vaid peab vaatlejaga parajat vahemaad.

Hallõgija ( loodusemees.ee )

Püütud saak, mis toitumisest üle jääb, surutakse mõne puu või põõsa oksaharude vahele vahel mõne terava põõsaoksa külge.

Meile võib talveks jääda koos põhja- ja kirdepoolt saabunutega kuni tuhatkond isendit.

Hallõgija vaatlused: LINK