Fotod Arne Ader
Orav
Harilik orav Sciurus vulgaris
Nn linnaoravate suuremat liikuvust ehk siis „pulmaaega“ oleme me külmadest talveilmadest hoolimata juba märganud nii parkides, kalmistutel, kui aedlinnades. Linnades jagub õhusoojagi paari kraadi võrra enam, kui metsas. Lisanduvad veel valgusreostust ning veidi erinevad toitumistavad linnaoludes. Meie metsade asukate pulmamäng peaks olema samuti alanud.
Orav
Oravad tegutsevad päevasel ajal ehk on päevaloomad. Hämaruse saabudes poetakse pessa: kas pargis mõne lehtpuu õõnsusesse, omaehitatud pesasse (nendest kirjutame lähiajal), lindude pesakasti või ka näituseks linnaehitiste konstruktsioonide vahele, soojustusvillast pesasse.
Oravate tavaline päevarütm jaguneb paaritunnisteks liikumisteks hommikupoolikuti nagu ka pärastlõunal.
„Mängu“ ajal võib veidi kogukamat emaslooma (sel juhul on tegu vanema emasoravaga) saata paar, vahel koguni kolm isaslooma. Kõik püüavad „temakese“ tähelepanu võita - selline rivaalitsemine toob vahel kaasa üpris häälekaid arveteklaarimisi. Kuid lõpliku partneri eelistuse langetab õrnem sugupool. Eks oravad sel ajal muidugi ettevaatamatud ole, aga vaatlejale meelepärased.
Emasloom indleb vaid ühe päeva ning teadlaste uurimused väidavad, et isasloom tunneb indleva emaslooma lõhna pooleteise kilomeetri kaugusele.
Pulmaaja möödudes siirduvad isasloomad tagasi oma valdustesse, sellega ongi nende kohustused täidetud. Pooleteise kuu möödudes või veidi varem näevad oravapojad ilmavalgust.
Orav haarab kuusekäbi
