Fotod Arne Ader
Harilik sinilill Hepatica nobilis
Äsja õitsema puhkenud sinililletaime leiame ühe või kahe lühikese õievarrega, mis õitsemise ajal pikemaks sirguvad - umbes kümne, kahekümne sentimeetriseks. Peened õievarred on punakaspruunid, kaetud roheliste karvadega ja lehetud.
Iga õis kasvab välja oma varre otsas, mis asetsevad lehtede kaenlas ning üks taim võib kasvatada kuni kaksteist õievart.
Puhkenud õis läbimõõt jääb kahe sentimeetri ringi ning õitseb veidi üle nädala. Ööseks õied sulguvad ja halbade ilmade korral õied ei avanegi.
Õielehtede arvgi on sageli erinev. Sinilille tupp- ja kroonlehed pole eristunud, seega on sinised õielehed tegelikult õiekattelehed, aga kevadkaunid nii lähedalt, kui kaugelt.
Valge sinilill
Sinililli võime leida ka valgete õitega, kuid õite vananedes "pleegib" harjumuspärane sinine märgatavalt heledamaks.
Roosavärviliste õitega, aga vahel ka täidisõielisi sinililli võime samuti leida meie looduses kasvamas. Lillepeenardesse istutatult muidugi sagedamini.
Sinililled
Mis annab taimele varakevadiseks õitsemiseks väe ja võimu? Sinilillel on maa sees peidus jämedate juurtega viltune risoom, kuhu juba möödunud aastal koguti varakevadiseks õitsemiseks vajaminevad varuained.
Lehedki on möödunud aastased, mis taime õitsedes juba servadest punakat tooni, aga mõnel taimel kogunisti kuivanud. Südame- või neerukujuliste lehtede rootsud on pikad ning peenikesed. Suure klorofülli sisaldusega tumerohelised lehed võivad vahel olla ka heledate laikudega. Värvika lehe alakülg võib vahelduda purpurpruunist kuni lillakate toonideni.
Silma hakkab, et sinilill hoiab oma lehti risti päikesekiirtega. Päris uute lehtede kasvatamisega alustab taim alles peale õitsemise lõppu.
Sinilill kasvab edasi oma maa aluse risoomi tipust, aga risoomi iga võib küündida vahel mõnesaja aastani. Sinilille, kui liigi vanuseks hinnatakse 40 kuni 50 miljonit aastat.
Sinilill
