Viimase nädala jooksul on merikotkad ikka mu teele sattunud. Ikka lehvib kusagil suur ja tume kotkakontuur taevas või lendab ta lohvaki-lohvaki kusagile omi asju ajama.
Tundsin sotsiaalmeedia kaudu huvi, et kui palju on inimesed kotkaid meie taevas märganud ja tundub, et neid jagub nüüd igale poole. Veel pool sajandit tagasi oli kotkast kohata suur õnn, aga nüüd on tänu Kotkaklubi tublidele inimestele tõusnud meie merikotkaste arvukus vähemalt viiesaja linnuni. Ja on siis kotkad uudishimulikud inimeste elu jälgima või paistavad need kõrgel õhus hõljuvad linnud tõesti kaugele, siis ongi kotkaste kohtamine väga sage.
Eriti sagedaks muutub see mererandades ajal, kui Soome merikotkad tulevad külma ja nälja survel Läänemere randadesse toitu otsima.
See, et kotkad Soomest tulevad, on läbi aegade ka meie pärimuslugudes olnud. Suur Põhjakotkas tõi kaasa koguni meie vägimehe Kalevi. Nüüdki tasub kotka turjale piiluda, kas tulemas on meie uued kaitsejõud.
Aga kotkaid võib nüüd ka päris lähedalt näha.
Mererannal võib kusagil suur pruunisulgne konksnokk mõtlikult kivi otsas istuda. Põnev on see, et just selle konksnoka järgi on see suur lind oma nime saanud, ‘kotka’ tähendab soome murdekeeles ka painutatud otsaga naela. Raudasju aga käidi ikka Soome sepa juurest otsimas, ju linnu nimigi kaasa tuli.
Kummalisel kombel ühendabki kotkas nii rauda, sõjavägevust ja valitsemist. See sümbol on meil vägevam kui isegi suur ja tugev karu.
