Hallhaigur Ardea cinerea
Suuri ja silmahakkavaid hallhaigruid võime tänavuse talvega kohata mitmel pool, vahel koguni hulgakesi. Paistab, et tegu viimaste rändeseltsingutega, suuremal hulgal on varemalt lahkutud novembri lõpus. Vaata teksti lõpus vaatluste lehte.
Mida pehmem talv, seda sagedamini graatsilisi linde kohtame. Senini on hallhaigruid peetudki meil ebaregulaarseteks talvitujateks ja varematel talvedel pole neid üle kuuesaja isendi loendatud.
Hallhaigrud on pikakaelalised, - jalgsed ja saledad. Tugeva, sirgelt kollase või veidi oranshika nokaga. Kollaste silmade kohal hästi nähtav must silmatriip, kukla taga ülespidi käändunud must tutt.
Vaid lendutõusul on hallhaigrud sirge kaelaga, seejärel pakitakse pikk kael S- tähe kujuliselt kõveraks (huvitav, kas selleks, et lennul tasakaalu säilitada?). Maapinnalgi aetakse kael sirgeks vaid selleks, et paremini ümbrust kontrollida.
Halli seljasulestikuga linnu alakeha on valkjas. Kehal pikkust meetri ringis, tiibade siruulatust üle pooleteise meetri ja kaalu umbes kilo. Hallide tiibade pealsed hoosuled ja laba-kattesuled mustad, tiivanukkidel heledad laigud. Pikad jalad määrdunult pruunid.
Kuidas saame eritada tänavusuviseid noorlinde vanalindudest sest sulestik on neil kaugelt vaadates täiesti sarnane? Noorlindude sulestik pealael on hallim, nokavärvus pruunikas mitte kollane ja silmaiiris valge.
Toiduks otsitakse veekogudest pisemaid kalu, veeselgrootuid, aga maismaal püütakse ka pisinärilisi.
Hallhaigrute vaatlused: LINK
