Foto Arne Ader
Kaelus-turteltuvi
Kaelus-turteltuvi Streptopelia decaocto
Tänavuse aasta lindude - turteltuvide tegemistest vastu talve.
Tänavu pesitses meil kuni mõnisada paari kaelus-turteltuvisid. Levila põhjapoolses osast, Lõuna-Soomest ja meilt rändab enamus linde talvituma lõuna poole veel oktoobrikuus. Euroopas ning mujal soojemas kliimas on nad paigalinnud.
Talvituma jäänud isendeid pole palju - kuni poolsada isendit ning nemadki seavad endid sisse väikeasulate puistute või parkide lähedusse ja aedlinnades.
Talv elatakse üle inimkaaslejatena: liigutakse talilindude söötmiskohtade ümbruses, kus otsitakse maapinnalt või lumele pudisenud seemneid. Viimastel aastatel oleme linde kohanud Kuressaare eeslinnades.
Kaelus-turteltuvid sarnanevad igate pidi tuvidele, kuid on saledamad ning pikema ja kitsama sabaga, mille ääristus valge. Kehapikkust kolmekümne sentimeetri ringis, kaalu poolteist sada grammi. Jätab kodutuviga võrreldes puhta ja „helge linnu“ mulje.
Sulestik liivakarva, selg veidi tumedamat tooni, tiivad sinaka ja halli laigulised. Lindude nime määravaks tunnuseks on tume triip kaelal - meenutades „mantli kraed“, kuid noorlindudel võib selline veel puududa. Keha alapool heledam jäädes jalgadest tahapoole valkjashalliks. Sulestikuga kontastset tumedat silma ümbritseb punane silmaiiris, nokk must, lühikesed jalad punased.
Euroopasse levisid linnud euraasiast eelmisel sajandil ja esmapesitsemine Eestis registreeriti 1957. aastal.
