Foto Arne Ader
Väike-kirjurähn
Väike-kirjurähn Dendrocopus minor
Mõni väike-kirjurähn võib talvisel ajal mõne tihasesalgaga seltsida ning nõnda vahel harva ka koduaeda sattuda.
Suurem tõenäosus väike - kirjurähni kohata ongi just talvisel ajal sest lehtpuuvõras vaikselt toimetavat väikest lindu on suvel lihtsalt raske märgata.
Meil pesitsevad väike-kirjurähnid on enamalt jaolt paigalinnud – neid on umbes viis tuhat paari. Tavaliselt talvine arvukus tõuseb põhjapoolsete läbi- ja sisserändajate arvel.
Väike-kirjurähnid kannavad aastaringselt sarnast musta-valgekirjut sulestikku ja neil pole punast sabaalust nagu suur-kirjurähnidel.
Isaslinnu pealage ning otsmikku ehib punane laik, aga emaslinnu pealael on punast vaid hoomatavalt, kui üldse.
Euroopa väikseimad rähnid, sutsu varblastest suuremad. Lühikese, terava noka, ümara pea ja kehaga: pikkust keskeltläbi viisteist sentimeetrit, kaalu veerandsada grammi.
Talvisel ajal toituvad väike-kirjurähnid ka seemneteks, aga puukoorte pragudest otsitakse erinevaid mutukaid, kes sinna varjule pugenud. Väikesed linnud käbidest jagu ei saa. Kuid ei maksaks imestada, kui kohtate väike-kirjurähni roostikus - roovartes on alati putukaid peidus.
Väike-kirjurähni vaatlused: LINK
