Väike-kirjurähn nokitseb vaikselt

Foto Arne Ader

Väike-kirjurähn

Väike-kirjurähn       Dendrocopus minor

Mõni väike-kirjurähn võib talvisel ajal mõne tihasesalgaga seltsida ning nõnda vahel harva ka koduaeda sattuda.

Suurem tõenäosus väike - kirjurähni kohata ongi just talvisel ajal sest lehtpuuvõras vaikselt toimetavat väikest lindu on suvel lihtsalt raske märgata.

Meil pesitsevad väike-kirjurähnid on enamalt jaolt paigalinnud – neid on umbes viis tuhat paari. Tavaliselt talvine arvukus tõuseb põhjapoolsete läbi- ja sisserändajate arvel.

Väike-kirjurähnid kannavad aastaringselt sarnast musta-valgekirjut sulestikku ja neil pole punast sabaalust nagu suur-kirjurähnidel.

Isaslinnu pealage ning otsmikku ehib punane laik, aga emaslinnu pealael on punast vaid hoomatavalt, kui üldse.

Euroopa väikseimad rähnid, sutsu varblastest suuremad. Lühikese, terava noka, ümara pea ja kehaga: pikkust keskeltläbi viisteist sentimeetrit, kaalu veerandsada grammi.

Talvisel ajal toituvad väike-kirjurähnid ka seemneteks, aga puukoorte pragudest otsitakse erinevaid mutukaid, kes sinna varjule pugenud. Väikesed linnud käbidest jagu ei saa. Kuid ei maksaks imestada, kui kohtate väike-kirjurähni roostikus - roovartes on alati putukaid peidus.

Väike-kirjurähni vaatlused: LINK