Tahaks näha puude taga täiuslikumat metsa ökosüsteemi

Eingereicht von Looduskalender - Mi., 27.03.2019 - 10.10
Autorid

Kirjutas Vello Keppart, Luua metsanduskooli endine metsabioloogia õpetaja

Foto Arne Ader

Lageraiega hävib õrn metsataimestik

Lageraiega hävib õrn metsataimestik ( www.loodusemees.ee )

Textkörper

Artikkel avaldatud esmakordselt ajakirjas: Eesti Mets, 3, 2017: 54-55 - LINK

Olen näinud puistuid, kus taimkattes oli vaid kaks liiki. Angervaksalepik kus puurindes hall lepp ja rohurindes luht-kastevars. Rohke luht-kastevarre esinemine viitab kunagisele karjatamisele. Kas nimetatud puistu on normaalne mets või peaks nimetama hoopis puiskarjamaaks või siis puupõlluks? Hall-lepikud on tavaliselt taimekoosluste arengurea ehk suktsessiooni esimene puistu ja seetõttu paljud metsa iseloomulikud liigid ei ole jõudnud veel lepikusse levida. Hall-lepikuid kasvab palju (SMI andmeil 2083 km2), sellest 80% eramaadel. Karjäärides puistangu kasvukohatüübi metsad (229 km2) on samuti puupõllud.

Miks siis ei ole uuesti metsastunud või metsastatud alal välja kujunenud kasvukohale tüüpiline taimkate? Looduslikult on metsata alad vaid kuivendamata lagesood, suuremad luhad, kitsad rannikualad ja õhukese mullaga alvarid. Põliselt metsa all olnud maad saab tuvastada liigirikka kasvukohale iseloomuliku taimkatte järgi. Kuldkinga ja hariliku pärna leidmine viitab põlisele metsamaale, kuna nende levimine uutele aladele on väga juhuslik. Sinilille ja naadi kasvukohatüüpides on loodusliku metsa tunnusliikideks: koldnõges, kopsurohi, metspipar, salu-siumari, mets-tähthein, kevadine seahernes, imekannike, harilik kolmissõnajalg, jalakas ja haab.

Huviline võib otsida Maa-ameti kaardirakendusest ajaloolisi kaarte ja vaadata kus 180 ja 100 a tagasi kasvas mets. Kolmandik meie maismaast ja 40% metsamaast katavad puistud, mis on kujunenud uuesti 80 a jooksul kunagi raadatud metsade ja kuivendatud soode asemele. Nende puurinde all ei näe veel kasvukohale iseloomulikku taimkatet, nad ei ole normaalsed metsakooslused vaid pigem liigivaesed puupõllud. Metsataimedest vaid ülased suudavad ellu jääda karjamaadel ja looduslikel heinamaadel.

Tulundusmetsade majandamine lageraietega vähendab samuti elurikkust. Metsa suktsessioon kestab sajandeid, et kujuneda tasakaalus olevaks kliimakskoosluseks.

Paljudel metsataimedel ei ole mullas pikalt säilivat seemnepanka. Lageraie kasutamine ei võimalda puistu eluea jooksul mitmetel metsaliikidel kooslust asustada naaberpuistutest. Kasvatatavates kultuurpuistutes jääb metsapõlv liiga lühikeseks ja puistu ei jõua kujuneda normaalseks loodusmetsaks, sest järgneb uus lageraie ning kõik algab uuesti. Noorendikud ja ka latiealised kuusepuistud on sageli nii tihedad, et isegi varju taluvad metsaliigid puu- ja põõsarinde all hävivad. Pealegi eelistatakse hoolduraietel ainult kahte peapuuliiki (salumetsas kuusk ja arukask), kõik teised liigid raiutakse enamasti maha ja kujundatakse puhtpuistu.

Kultuurpuistu rajamine ja hooldamine sarnaneb istanduste ja põllukultuuri kasvatamisele, siit ka liigivaese kultuurpuistu nimetus „puupõld“. Õnneks praegu veel ei lubata metsamaal kasutada mürke, väetisi ja geenmuundatud istikuid, nende kasutamine lähendaks veelgi kultuurpuistut tavalistele põllukultuurile.

Analüüsime salumetsa naadi kasvukohatüübi iseloomulikku taimkatte rohurinnet ühe metsapõlve jooksul.

Pärast lageraiet saavad eelise valgusnõudlikud ja täisvalgust taluvad liigid. Raielangile jääb kõdunema suur hulk raidmeid ja juuri, seetõttu on lankide mullas rikkalikult lämmastikku. Raiestikud uuenevad lopsaka rohukasvu tõttu peamiselt haava, halli lepa, arukasega ja uuendatakse kuusega.

Rohurinde moodustavad rohttaimed (naat, tähtheinad, seljarohi, kopsurohi, lillakas, metstulikas, seaohakas) ja kõrrelised (metskastik, saluhein, longus helmikas, luht-kastevars). Täisvalgust ei talu nn varjutaimed ja need hävivad: lõhnav madar, salu-siumari, ussilakk, kuldking.

Vaarika ja punase leedri (naturaliseerunud võõrliik) seemnepank mullas on suur. Mineraliseeritud ribadel idaneb tihe vaarikavaip rohke leedriga. Raiesmikud põldude lähedal kattuvad täiendavalt veel kõrvenõgesega, pujuga, takjaga jt umbrohtudega. Invasiivsetest võõrliikidest võib langil kiiresti levima hakata väikeseõiene lemmmalts ja kanada kuldvits. Aastaid kattev tihe ja kõrge vaarikas, leeder, toomingas jt põõsad hävitavad peaaegu kogu rohurinde nende all. Noore kuusiku varjus ei suuda ükski soontaim kasvada, on vaid okkakõdu kiht ja laiguti samblaid.

Latimetsas ja keskealises puistus hõreneb puurinne ise või tehakse harvendusraiet. Metsaaluse valgustatuse suurenemisele reageerib kohe alusmets ja rohurinne. Nüüd on võimalus levida varju taluvatel metsataimedel. Kuigi iga liik kasutab mitut levimisviisi vajavad nad soodsat juhust ja levise idanemiseks kindlaid tingimusi. Seeme peab enamasti mulda jõudma, takistuseks võib olla paks lehekõdu või samblarinne. Olenevalt liigist on erinev seemnete idanemisvõime aeg.

Tuullevijad salumetsas on peamiselt sõnajalad, osjad ja orhideed. Eoste ja tolmpeente seemnete levik metsas piirdub 99% kuni 15 m kaugusele.

Loomlevi puhul eristatakse kolme viisi. Karvadesse ja sulestikku kinni haakuvad või kleepuvad seemned; toitudes läbi seedekulgla levivad seemned; looma poolt varutavad viljad, mis peidetakse metsa alla. Väikeimetajate poolt 99% seemneid viiakse kuni 150 m kaugusele, suuremad imetajad levitavad 99% seemnetest kuni 1500 m kaugusele. Söödavaid seemneid levitavad linnud tavaliselt väga kaugele. Salumetsa rohurinde liikidest kasutavad loomlevi marjadena: siumari, lillakas, ussilakk, metsmaasikas, leseleht, laanelill; karvkattes: lõhnav madar, metstarn, metstulikas, kollane- ja võsaülane, ka naat ja saluhein.

Sipelglevi on eriline loomlevi vorm, kus seemne küljes on sipelgatele toit (elaisoom). Levik piirdub sipelgapesaga ja selle lähiümbrusega. Keskmine levimiskaugus kuni üks meeter, 11% seemnetest kaugemale kui kaks meetrit ei levi. Salumetsas levivad nii: seljarohi, kopsurohi, metspipar, jänesekapsas, sinilill, ülased, imekannike, helmikas.

Paljud taimed levivad uues kohas vegetatiivselt edasi. Klonaalse levi näideteks on seljarohi, naat, koldnõges, kopsurohi, metspipar, lõhnav madar, siumari, jänesekapsas, ülased, lillakas, kevadine seahernes, ussilakk, maikelluke, osjad, maasikas, leseleht, laanelill. Nt ussilaka aastane risoomi juurdekasv on 5-8 cm. Raiutud suur haavapuu andis sel aastal 20 m raadiuses juurevõsu: juurevõsu andis puu kõrguse raadiuses.

Iselevi toimub seemnete paiskumise teel viljadest. Üle 50% seemnetest satuvad lähemale kui üks meeter. Tavaliselt järgneb sellele juba mõni teine levimise viis. Tüüpiliste paiskviljadega on: seljarohi, jänesekapsas, kevadine seahernes, imekannike. Iselevijateks on ka naat, koldnõges, saluhein, tähtheinad, metskastik, helmikas ja karvane piiphein. 

Oleks loomulik, et igas puistus kasvavad kasvukohale iseloomulikud taimeliigid, mis soodustavad ka muu vajaliku elustiku levimist.

Lageraie hävitab metsale iseloomuliku koosluse, metsakasvatajad aga on rahul, sest puurinne ju kasvab, mets uueneb hästi ja metsavööndis ei saa mets kunagi otsa. Konkreetses kasvukohas puudu olevaid karakteerseid liike nimetatakse tumedaks elurikkuseks. Mitmed metsaomanikud on soovinud, et ka nende kodumetsas kasvaksid õiged metsataimed, mis levikuraskuste ja lageraiete tõttu praegu puuduvad. Selleks on ainus lahendus: tahtlik inimlevi — istutage oma metsa puuduvaid metstaimi!

Märkused: metsasus 1920ndatel

Kuna I Eesti Vabariigi ajal oli metsa mõiste teistsugune kui praegu, siis selleaegne 20%line metsasus tähendas praeguse mõiste järgi 33-34% metsasust.

Tags

Wir verwenden Cookies auf unser Webseite um die Benutzererfahrung zu verbessern.

Wir verwenden außerdem Dienste zur Analyse des Nutzerverhaltens und zum Einblenden von Werbung. Um weitere Informationen zu erhalten und ein Opt-Out-Verfahren einzuleiten klicken Sie bitte auf „Weitere Informationen“.