Vaarikavarre tee

Submitted by Looduskalender on Sat, 19.01.2019 - 09:09
Autorid

Kirjutas ja raadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Vaarikavarred ja kivitäks

Vaarikavarred ja kivitäks

Body

Kas mäletate neid maakodu talveaegu, kui pliidi all praksus tuli ja pliidi peal kees teepada vaarikavartega. Kui perega õhtul suusatamast tulles sai ehtsa suitsusingi võileiva kõrvale rüübatud punast lõhnavat vaarikavarreteed.

Tõsi minul on koolipõlvest meeles ka need korrad, kui klassiga suusasõidul kusagil metsaservas lõke üles tehti, ja lõkkel toki otsas kaasavõetud sardelle küpsetati. Ja ikka oli selle kõrval ka seesama punakuldne vaarikavarretee plekk-kruusis auramas.

Hiljem ülikooli ajal, kevadel rabas tedremängus käies, ei võtnud me kunagi teepuru kaasa, piisas vaid minna vana metsavahimajakese lauda taha ja tuua sealt paar vaarikavart, need tükkideks lõigata ja potti pista. Kõige aromaatsem tee oli seal alati olemas. Lisaks ka hea ravimees, mis aitas kiiresti kerge külmetuse korral. Sorts piiritust sisse ja tervenemine oli tagatud.

Ja nüüd pean tunnistama, et viimase viie aasta jooksul pole mul kordagi tulnud pähe aeda vaarikavarsi tooma minna. Ei oskagi öelda, mis on selle põhjuseks.

Küllap lihtsalt ei viitsi, kui kodus on paberkotid ja purgid täis kõikvõimalikke suvel korjatud ravimtaimi ja lisaks veel maailma eri paigust toodud peeneid poeteesid.

Vaarikavarre tee meenub mulle küll igal suvel, kui kandnud marjavarred oma aedvaarikatelt maha lõikan. Aga talvel ei kordagi.

Küsisin ka oma sõpradelt, et millal nad viimati vaarikavarreteed jõid ja nemadki tunnistavad, et ehk paar aastat tagasi. Enam on ta tuttav neile, kes matkadel käivad, isegi maarahvas ei kipu teda enam kasutama.

Põhjus on lihtne. Vaarikavarre tee on hea vaid siis, kui teda teha värsketest, äsjalõigatud vartest. Ja nende järgi läheb pigem matkasell.

Küll tasub teada, et hea tee saab neist vartest, mil eluvaim sees. Metsas kasvava vaarika varred elavad kaks aastat, esimesel aastal ta marju ei kasvata ja need varred jäävad talvituma, lehed kukuvad sügisel maha. Järgmisel aastal kasvavad sellele võrsed, millel ka õiepungad ja mis suve keskpaigaks maitsvaid punaseid vilju kannavad. Sügisel see vars sureb, aga jääb kuivanuna siiski püsti. Selline vars aitab veel tükk aega teistel vaarikavartel püsti püsida ja kõrgemale kerkida, kuid murdub väga kergesti. Neid varsi teevarteks korjata ei maksa. Sest neil pole enam sellist aroomi, ega ka ravitoimet.

Põltsamaa lähedalt on vaarikate kohta 1985. aastal üles kirjutatud tarvitamisõpetus: “Vaarikavarsi sai teevee keetmiseks tarvitada. Neid tagavaraks ei korjata. Kui oli soovi teed keeta, sai teepott tulele panna ja siis alles õue aeda minna ja noaga üks hea jupp vaarikavart lõigata. Muidugi seda, mis eelmisel suvel kasvas. Selline vaarikatee tõmbus roosakaks ja suhkruga oli hea juua. Palaviku korral sai juua.”

Vaarikavarsi vanemal ajal ravimtaimedena valmis ei korjatudki, sest neid sai igal ajal lõigata otse loodusest. Ja nad ei ole ka praegu ametlikult ravimtaimeks kuulutatud, nii nagu vaarika marjadki, küll on ametlikuks droogiks vaarika lehed.

Eesti ravimtaimed

Meie raamatus “Eesti ravimtaimed” kirjeldab Ain Raal, et Tartu ülikoolis tehtud uuringutes tuvastati, et “Erinevate ainete sisaldus vaarikavartes on väga varieeruv, seejuures olulist erinevust mets- ja aedvaarikate sisalduses ei ole, pigem sõltub kõik kasvupiirkonnast ja pinnasest. Koostisainete sisaldus on kõige suurem varte puitumata tipus. Varte kogumisel peaks eelistama hiliskevadet ja sügist, suvel pole tark seda teha.”

Varred on läbi aegade olnud enamasti külmetushaiguste ning nendega kaasneva köha ja palaviku raviks ning neid tarvitati ka valuliku kuupuhastuse korral.

Ja veel tasub teada, et vastunäidustatud on vaarikas ülitundlikkuse korral, muud märkimisväärsed ohud teadaolevalt puuduvad. Samas soovitavad ravimtaimeteadlased vaarikavarsi raseduse ja imetamise ajal kasutada ettevaatusega, alla 12-aastaste laste puhul ei maksa neist üldse abi otsida. Ja tegelikult võite ikka lastele ka anda, ei usu, et nad teda nii suurel hulgal tarvitada suudavad, et see muid hädasid tekitama hakkab.

Enamusele inimestele soovitabki siiski Ain Raal vaarikavarre teed juua nii: “40–50 cm pikkune varretipp murda umbes 5 cm pikkusteks juppideks ja valada üle 1 kl keeva veega, jätta 10 minutiks seisma, kurnata. Juuakse 1 kl 3–4 korda päevas külmetushaiguse korral higistama ajava vahendina või talvise külmatunde peletamiseks või koos meega nautejoogina.”

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.