Lõuna-Eestis on juba sireliaeg ja ma ei suuda kordagi oma aiaväravast nii välja minna, et ei uuri tükk aega, kas leian mõne sireliõnne.

Sirel meie maal uustulnukas ja see komme on laenatud läänerahvastelt, sinnagi jõudis see idamaine põõsas tegelikult alles 16. sajandi keskel.

Aga õnne on kevadeti ikka naised ja neiud otsinud ning ajal, kui selleks sireleid veel polnud, otsisid noored õnne toomingatest või ka nurmenukkudest. Nende puhul otsiti siis 6 õielehega õit. Tunnistan, et kuigi ma olen neilt taimedelt seda otsinud, pole seni veel leidnud. Aga toominga kohta oli Räpina pool ütlemine, et “Tuum õitseb, tüdrukud hakkavad poisse tahtma...”

Kuid lihtsam on siiski sireliõnnega hakkama saada. Mäletate, nelja tipmega õiekeste hulgast tuleb otsida viie kroonlehega õiekest. Kui selline õieke ära süüa, siis on õnn kestvam. Mida rohkem on õies kroonlehti, seda suurem on õnn. Mina olen elu jooksul leidnud nii viieseid, kaheksasi, vahel 24-tipulisi ja korra ka 28 kroonlehega õnneõie. Kõik need suure hooga alla neelanud ja kokkuvõttes võin öelda, et olen õnnelik inimene.

Aga millegipärast just valgete sirelite hulgas tuleb ette ka kolme tipuga õiekesi, vahel ka kahelisi. Ja et see õnnetust tähendab, siis tuleb lihtsalt hästi kiiresti põõsa juurest ära joosta. Vahel aitab.

Aga kas olete tähele pannud, mis saab sirelitest siis, kui kogu õieilu on kadunud? Sireliõitest arenevad algul pisikesed ja siis aina suuremad rombikujulised  kahepesalised kuprad. Selle sees asuvaid seemneid armastavad talvel nakitseda leevikesed. Just sirelileevikesed on meie jõulukaartidel.

Aga sireliga seondub ka üks mu lapsepõlvemäng. Tema munajad, terava tipuga nahksed lehed tuleb kokku rullida ja siis lõikehammastega läbi täksida. Augulist lehte vastu valgust vaadates võite taas ennustada, mida tulevik teile toob. Ikka õnne!