Video salvestas Ahto Täpsi
Foto Arne Ader
Värbkakk Karusel, Virumaal
Värbkakk Glaucidium passerinum
Kes korra värbkakku näinud, sellel pole linnu äratundmisega raskusi. Suisa miniatuurse „mängulinnu“ mõõtu: pikkust rästa jagu ehk viisteist sentimeetrist alates, aga paarikümnest sentimeetrist jääb isegi veidi suurematel emaslindudel vajaka. Tiibade siruulatus lennus kolme-, neljakümne sentimeetri vahele ning kaalu vähematel vaid poolsada grammi, suuremate isendite kaal vastalt kuni paarkümmend grammi rohkem.
Talvisel ajal võib värbkakke meil olla umbes tuhande ringis sest noori isendeid rändab meile ka põhja- ja ida suunalt. Meie vanalinnud on paiksed. Talviti on värbkakud nähtavamad sest inimesed toidavad värvulisi, jahipidamist harrastatakse lisaks hommiku- ja õhtuhämarusele ka hallidel talvepäevadel ning vähetähtis pole ka see, et puud on raagus… Sellisse tegevusega hoiduvad värbkakud oma vaenlastest, kelleks on teised pimeduse katte all jahti pidavad suuremad kakulised.
Suhteliselt väikese pea ja lühikese sabaga. Mõlemad sugupooled kannavad aastaringselt sarnast sulestikku. Seljasulestik tumepruun, kaetud kollakasvalge tähnistusega. Kõhualune valkjas, roostepruuni pikivöödistusega (videos kenasti näha). Suured silmad ja nokk kollased, kulmutriibud heledad. Jalad sulised, küünised tumepruunid.
Lennupilt pehme ja lainjas. Varitseb sageli lageda ja metsa või võsa piiril. Vahel päris avalikult, kas mõnel kuivanud oksatüükal või kuuseladvas istudes. Paigale tardunud värbkakku ei pruugi me olenemata nähtavast istumisest sugugi märgata. Värbkakud pole eriti inimpelglikud ja lasevad oma tegemisi kenasti jälgida.
Keda väikesed röövlid jahivad: värvulistest käib neil jõud üle, lagedatel aladel jahitakse väiksemaid närilisi ka niidu-uruhiiri. Hää jahiõnne korral kogutakse varusid, näiteks tihaste pesakastidesse.
Talvisel ajal liigutakse laiemalt ringi, pesitsusajaks kolitakse tagasi vanematesse metsadesse. Kuna tegu on suluspesitsejatega, siis peab ju leidma omale mõne eelmise aasta rähnipesa (suuremad rähnid rajavad oma perele igal aastal uue pesaõõnsuse). Neid kohtab pea kõikjal Eestis, ka meie saartel, aga ikka seal kus leidub vanemat metsa ehk nn vääriselupaiku. Vahe – Eestis kohtame värbkakke harvemini, seal ka metsade raiumine olnud intensiivsem.
Märtsikuu poolest hakkavad linnud pesitsuseelselt oma tasast vilet laskma – isegi päris tuulevaikses õhtu- või hommikuhämaras võime seda kuulda vast napilt mõnesaja meetri kaugusele.
Viimase nädala värbkaku vaatlused: LINK
Õhus on elektrit! Värbkakk
