Pildistas Bert Rähni, www.360.ee
Ilmateenistuse jääkaart
Viigripoeg Väinamere jääl
Viigerhüljes ehk viiger Pusa hispida
Üksikut viigerhüljest õnnestus meil näha hallhüljeste seirekaamerast möödunud sügisel, kus ta veetis koos hallidega lesilas aega. Ikka liigutakse vahel koos.
Hallhüljes on viigrist oluliselt suurem ja nn koonuga „koeranäoga“. Viigri pea on ümar, näokolju lühike, seega „kassinägu“. Viigri vanaloomad on soost sõltumata enamvähem ühesuurused: kehapikkusega alla pooleteise meetri ning viie-, kuuekümne kiloses kaalus. Seljakarvastik tumepruun, millel heledad rõngaslaigud, kõhualune heledam ja hallikam.
Poegimine algab veebruari lõpupoole ja kestab märtsikuus. Viigrid poegivad jääl, kas lumekoopas või rüsijää varjus nn hingamisaugud hoitakse lahti isegi väga paksu jää korral.
Viigripoeg kaalub sündides neli ja pool kilo ning kaetud heleda „titekarvaga“ ehk lanuugoga. „Viigrimamma“ toodab oma võsukesele piima umbes poolteist liitrit päevas, mille rasvaprotsent jääb 30…40% vahele. Viigripoja kaalukasvu tuleb sellest juurde kolm-, nelisada grammi päevas. Emasloom käib oma õhuavade kaudu sel ajal ka toitumas.
Paari nädala vanused hülgepojad meelitatakse ema poolt vette. Emahoolitsus kestab noorloomadel kuni piimast võõrutamiseni ehk kuus nädalat – niipalju seda muretut noorusaega antud ongi. Aga noor viiger kaalub siis juba veerandsada kilo. Veel paar nädalat ning viigri valkjas lanuugo on vahetunud juba halli kasukaga. (vaata hülgepoja pilti). Edaspidi tuleb noorloomadel oma aruga maailmas hakkama sada…
Läänemere viigerhülged on väljasuremise ohus. Nende arvukust mõjutavad nii jääolud, kui keskkonnareostus.
