Fotod Arne Ader
Valge iminõges
Valge iminõges Lamium album
Valge iminõgese taimed talvitusid osaliselt rohelist lehtedega. Päikeselistes kasvukohtades avanesid valged või kreemikad huulõied taime lehekaenlas juba mõne nädala eest. Noored, suvel kasvavad võsud puhkevad õitsele veel hilisügiselgi - oktoobris.
Valge iminõges kasvab meelsasti inimasustuse läheduses, põllupeenardel või jäätmaadel. Mitmeaastane taim paljuneb risoomi abil, moodustades võimalusel päris suuri kogumeid. Kuhu iminõges on sattunud, seal ta ka püsib.
Valge iminõges meenutab lehtede poolest veidike kõrvenõgest, aga need ei „kõrveta“. Teised meie iminõgesed on samuti umbrohud, aga punakate õitega. Neid samuti madalakasvulisi taimi leidub meie looduses neli liiki.
Lähemalt vaadates kaunid, pika alahuulega õied kostitavad mutukaid rikkalikult nii nektari, kui õietolmuga.
Rooma Impeeriumi aegu toodi valge iminõges Euroopasse, Lääne-Aasia mägedest. Kloostrite ürdiaedades kasvatati teda ravimtaimena, kuid tänapäeva farmaatsia taimes raviomadusi ei leia.
Noored valge iminõgese lehed on täitsa söödavad, uudishimulik võib rahulikult maitsta.
Täpiline iminõges
