Kirjutas Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader
Jaanipäev
Jaanipäevaks on suurem osa pisematest lindudest juba pesadest väljas. Juba ligi kuu on aias õuemurus hüpanud udusuletutiga rästapoegi, kelle kaitsmiseks vanemad suure raginaga kohale lendavad. Kuldnokapojad on koondunud suurtesse kärarikastesse lasteaedadesse, nende sünnipesakastidesse on elama asunud nüüd juba piiritajad, kes vahel murule kukuvad ja oma pikkade tiibadega enam lendu ei saa. Need ei ole pojad, nad tuleb lihtsalt õhku visata ja lendu aidata. Ja minu aias on vahva kivitäksimamma, kes oma ainsale pidevat näljakisa tegevale pojale päev otsa toitu kurku topib, ülejäänud pojad on vist saanud mõnele hulkuvale kassile.
Aga ka inimesed üritavad tuult tiibadesse saada, kes lennumasinatega lõunamaareisidele siirdudes, kes kodus külakiigel kiikudes. Ja kiikumiseks on praegu õige aeg.
Viljandi Kultuuriakadeemiast lõpetajaid lendu saates kõneles dekaan Margit Sutrop ühest põnevast magistritööst, mis rääkis külakiikedest. Ta mainis, et Eestimaal olla praegu 500 külakiike, uhket ja lennukat. Ja magister uuris ka seda, miks inimesed külakiigel kiikumas käivad. Üks kolmandik pidi käima sellepärast, et neile meeldib kiikuda. Teine kolmandik sellepärast, et inimestega suhelda ja see on kindlasti parem sotsaalvõrgustik, kui Facebook või Instagram. Ja kolmas kolmandik ei tea, miks ta seal käib, lihtsalt käib.
Ilmselt on meis säilinud ürgvajadus teha neid asju, mida meie esivanemad on teinud – kiikuda, tantsida simmanitel kogu valgete ööde lühike pimeduseaeg.
Teha jaanilõket ja laulda kiigelaule. Jaanihommikul viia värskeid uudsepiimatooteid esivanemate haudadele ja süüa seal pereringis ning meenutada teise ilma rahvast.
Otsisin oma vanaisa Gustav Vilbaste noorepõlvemälestustest välja lõigu, kuidas meie Põhjaranna rahvas 120 aastat tagasi jaanipäeva pidas ja jagan seekord seda ka teiega.
Jaanituli Otepää linnamäel
“Oodatud oli küla noorematel alati jaanilaupäevaõhtu. Selleks korraldasid nad enamasti ikka ühise jaanitule, millele hakati valmistuma juba aegsasti. Ettevalmistusse kuulus peamiselt mure, kuidas saada kokku inimesi tarvilikul hulgal, sest vanemate ja nooremate vaated polnud jaanitule suhtes aina ühesugused ning selle tulemusena võis mõni tulelt puududa, keda oleks seal just meeleldi tahtnud näha. Kui on aga koos suurem hulk inimesi, siis tulevad sinna ka need, kellega tahaks kokku saada ja siis on lõbusam.
Kindlalt paika jaanitule tegemiseks ei olnud. Iga talu tegi küll vahest oma jaanitule kuskil kõrgemal kohal, „et ta paistaks palju maada“. Meie jaanituli oli nooremalt ikka Kangrukivi juures, aga kui võis juba minna suuremate hulka, siis ühineti ka teiste jaanituledega. Sagedamini põletati ühist jaanituld küla lõunaservas Nõmme kuuskede juures. Seal oli kunagi olnud Nõmme saun ja saunaperemees olevat istutanud poolringina kuuski, mis korralikult kasvanud ja sirgunud õige kõrgeteks puudeks. Nende lähedal oli kõva ja sile maapind, liivakas ja kuiv, - paremat kohta ei olnud kuskil kui siin. Paha oli vaid see, et plats oli metsa sees ja tuli ei paistnud kuhugi välja. Aga muidu oli koht hea, oli vanemate inimeste jalust ära, ümberringi noor mets ja kui keegi tahtis unistada, võis minna lähedale jõe äärde Sooniiti, vaadelda vee voolamist ning kui tal oli julgust, võis ta ka oodata „näkkide ilmumist“, sest jaaniöösel olevat ka needki liikvel.
Sõnajalgu oli küllalt metsa all ja kas ei õitse tänavusel jaaniööl sõnajalaõis ja miks ei või sina olla just see, kes tabab selle õie, kui on julgust otsima minna.
Minu nooruses ei olnud küll enam usku ei sõnajalaõiesse ega näkkidesse, kuid vähemalt sai neist kõnelda. Kui külast umbes 3 versta eemale minna, osalt läbi metsa, jaanitulele koguti, siis ei jäänud ka sõnajalaõis nimetamata ning tee ääres vaadati ikka terasemalt sõnajala latva, - ehk paistab sealt ihaldatud õis.
Jaanitulele mindi enamasti ikka salgas naabritalu inimestega, kellega osati õigel ajal kokku saada. Üksikult oleks see tee olnud ka igav käia, sest pika maa käimine võttis ikka ka aega.
Jaanituli oli esiteks maas, kus põletati mõned haokubud, mida osati kustki saada. Metsast otsiti lisa ja eriti toodi tooreid kadakaid, et „tomu“ oleks suurem.
Ka pikema lati otsas oli tuli, vähemalt algupoolel. Selleks toodi kaasa üks või kaks tõrvatünni, sagedamini aga suurem vankrimäärdenõu, aeti sellele veel mõni paras raudvits peale, topiti kuivi puid täis ja kinnitati siis põhjas oleva augu kaudu lati otsa. Põlema süüdatult upitati see üles ja püstitati siis maa sisse auku, et ta seisaks enam-vähem püstloodis. Eriti pikka latti just ei otsitudki, sest metsa seest poleks tuli niikuinii kuigi hästi välja paistnud.
Jaanituli lati otsas süüdati siis põlema, kui kõik olid enam-vähem koos. See aeg, mil põles jaanituli ridva otsas, oli õieti tõsine jaanituleaeg, sest seda tuld vaadati, jäliti selle põlemist, sädemete tõusmist ja langemist, süte kukkumist, kuulati puude põlemise praginat. See oli aeg, mil ei lauldud ega tantsitud, vaid ainult kõneldi, hõisati, käidi ühe juurest teise, tehti nalja, mõnikord loobiti sõnugi.
Kui puud olid tünnis põlenud, tünn samuti juba läbi või maha langenud, viidi põlevad lauad ja tukiotsad maapinnal põlevasse tulesse ja siis vast algas lõbutsemine. Enamiku ajast päris tants. Ja tantsiti ikka hooga, sest kergelt liikuda ei luba ju mullane liivane pind, jalgu siin libistada ei saa, vaid mida kõrgemale tõstad jalgu, seda kergem tantsida. Nooremad poisid, kes ei tantsi veel, need jooksevad samuti üksteisest läbi, toovad tulele metsast uut materjali, et tuli ei kustuks, et oleks suitsu ja tomu. Kui pillimees väsib või tantsijadki tahavad hinge tagasi tõmmata, mängitakse ringmänge, millest võtavad enamasti kõik osa, ka need, kes ei tantsi. Hääled tõusevad metsa vahelt, kostavad kaugele ning laulu kuuldakse ka eemalgi öö vaikuses. Ringis tantsivad ka need, kes ei julge veel päris tantsus jalgu tõsta ega tantsusamme teha. Kuid siin ringis, ööhämaruses, - kes paneb siin tähele, kuidas jalad käivad.
See aeg oli juba selline, kus ei usutud enam erilisi tavandeid ega traditsioone. Aga naljapärast hüpati veel üle tule ja kui toorestest kadakatest tõusis paks suits, siis joosti sellest läbi ka paariviisi. Miks nad seda tegid, seda igakord ei teatud, aga nii oli tehtud jaanitulel ikka ja teeme meiegi edasi. Komme ärgu kadugu, elagu taba! Aga üksteise käest kinni hoides teha midagi ebatavalist, kas see ei seo? Ning mõnigi pani kõik välja, et neid sidemeid luua, selliseid sidemeid, mis seoks mitte ainult jaaniõhtul, vaid ka kauemaks, kasvõi eluajaks.
Jaanipäevane öö ei ole ju pikk, sest eha lõpeb ja koit algab. Pimedat aega polegi, on vaid videvik. Ja tantsud väsitavad. Mõnigi paar läheb puhkama jõe äärde, kus istutakse kivile ja vaadatakse koidu punetamist veepinnal, väikest ringlainetust, mis tekib siis, kui kala sulpsu lüües tuleb veepinna lähedale.
Mõni paar kaob metsa alla jalutama kas jalgteed mööda või ka laial roobasteel, mis läheb kas Saunja veski või Haavamäe talu suunas. Jaanituleliste arv jääb väiksemaks ning viimaks visatakse tulele peale viimased tukiotsad, lõbustatakse veel viivu ja hakatakse liikuma kodu poole, esiteks suures salgas, siis väheneb ikka hulk, sest juba siin, juba seal pööravad inimesed vähemal-suuremal arvul kodu suunas ning ühises hulgas minema jäävad vaid need, kelle kodu on kõige kaugemal.
On alanud juba jaanipäeva hommik ning jaanipäeval on mitmedki kokkuräägitud ühiseid ettevõtteid, kas minna Harju-Jaani kalmistule, kas külla tuttavatele või teha muid töid, mida argipäeval teha ei saa. Kuid enne tahaks natuke magada, silmi lasta vähimalt kinni minna. Ning nooruses on magamisel vahest pool tundi suurema väärtusega kui mõned aastad edasi elades poolel ööl.”
