Fotod Arne Ader ja Toivo Tuberik
Sinine paelöölane
Sinine paelöölane Catocala fraxini
Augustiga algas meie tänavuse aasta liblika sinine paelöölane lennuaeg, mis kestab sügissoojade
ilmadega veel oktoobrikuus ning liiki on tõenäoline kohata metsades, kus kasvab ka haavapuid.
Tegu Euroopa suurima öölasega, kelle tiibade siruulatust jääb keskmiselt kümne sentimeetri ringi. Vaid lennupildis märkame värvikaid tagatiibu: helesinist vööti, mustjaspruunidel tagatiibadel, mis lõpevad valkjate tiivanarmastega.
Miks on sügisel liikvel enamalt jaolt just ööliblikate valmikud, aga mitte päevaliblikad?
Põhjus peitub viisis, kuidas liblikad oma kehatemperatuuri lendamiseks vajalikule tasemele tõstavad. Täpsemalt, kas liblikas saab lendlemiseks vajalikku energiat organismi varuainetest või päikeseenergiast.
Enamus liblikavalmikuid vajab lendamiseks 30 kraadist kõrgemat kehatemperatuuri. Piisav energiavaru on neil olemas: kas siis vastsena varutud või juba valmikuna toitumisel kogutud. Kuid küsimus jääb, kas seda energiavaru annab temperatuuri tõstmiseks kasutada või mitte?
Paksu kehaga, kuid suhteliselt väikeste tiibadega ööliblikas saab, aga päevaliblikas oma peene keha ning suurte tiibadega enamalt jaolt mitte. Niisiis – ööliblikad jõuavad oma organismi „üles kütta“, aga päevaliblikad vajavad lendlemiseks päikeselist ilma.
Seetõttu ongi sügisel, mil ööd veel soojad, kuid päevad juba vähese päikesepaistega liikvel peamiselt ööliblikate valmikud.
Sinipael öölase hallikaspruunid kaitsevärvi esitiivad muudavad puhkeasendis öölase vaenlastele märkamatuks
