Foto Arne Ader
Punane leeder
Punane leeder Sambucus racemosa
Must leeder Sambucus nigra
Mõlemad eelnimetatud leedri liigid on meie loodusesse „imbunud“ pisitasa. Ilu- ja pargipuudeks tooduna (kenad on nii õied, viljad, kui lehed) ning levitajateks linnud. Nemad söövad isukalt punase leedri marju ehk botaaniliselt luuvilju, poetades veidi aja pärast seemned koos „väetisega“ maha. Nõnda kohtamegi punast leedrit metsaveertes, segametsades, vahel isegi kuusikutes, linnade jäätmaadel, „isetegevuslikel“ prügimägedel, kuuritagustes kasvamas.
Punase leedri väikeseid vilju peetakse millegi tõttu mürgisteks, kuid kergelt mürgised on vaid seemned, aga viljaliha võib isegi maitsevaks pidada ja toitumisspetsialistid hindavad nimetatut organismile kasulikuks. Mingil tingimusel ei tohiks proovida tooreid marju ning seemned peab välja sülitama.
Leedrimoos peaks olema väga maitsev. Kirjeldada võiks ühte retsepti, äkki leidub mõni huviline, sest aeg marjade korjamiseks ju sobib: poole kilo leedriviljade kohta võetakse 100 ml vett, kahe sidruni mahl ning pool kilo suhkrut. Keedetakse tasasel tulel 30-40 minutit.
Lääne-Eestis ja saartel kasvab looduses vahel ka musta leedrit. Sama perekonna külmaõrn liik, mis kasvab vaid pehmemas. merelises kliimas.
Musta leedri suuremad, pihlaka kobaratega sarnanevad mustad marjad on mürgised.
