Pildid saatis Aita Raud
Pildistatud: 17. septembril Pärnus Riia mnt-l Alevi kalmistu ja Selveri autoparkla linnapoolses nurgas
Vääveltorik ehk väävlik Laetiporus sulphureus
Kaunist väävlikku võime märgata kasvamas, vanadel tammedel või hõberemmelgatel, kas puude tüvedel või ka jämedamatel okstel. Teistel lehtpuudel leiab vääveltorikut üpris harva. Linnaparkides, maanteede alleedel või üksikutel vanematel puudel kohtame neid juba alates juunikuu teisest poolest.
Lihavad, üheaastased seenekübarad kasvavad üksteise kohal või kõrvuti, aga ikka liitunud kogumikena substraadil. Haprad viljakehad võivad värvuselt olla erekollakast kuni oranshpunaseni. Täiskasvanud viljakehad on värvikad paar kuni kolm nädalat, pärast seeneeoste väljalangemist viljakehad luituvad ja murenevad. Hilisemalt jääb seenekogumist puu koorele hele ning iseloomulik jälg.
Seen tekitab puutüves suhteliselt kiiresti arenevaid pruunmädaniku koldeid. Pärast esmakordset seenkehade ilmumist võivad hõberemmelga tüveharud hakata murduma kümne kuni paarikümne aasta möödudes. Tugevale tammele seen nii laastavat ei mõju, aga tekitab tüveõõnsuseid.
Kas vääveltorik on söödav? Küsisin aastate eest „seenevana“ Erast Parmasto´lt, aga temagi ei olnud väävlikut söögiseenena proovinud.
Paneme tähele, et linnaseened lihtsalt lagunevad puudel sügise saabudes. Maailma uurijad kinnitavad, et väävliku kollasel pigmentainel ongi mikroobide vastane toime bakterite suhtes, sisaldades proteiini lektiin – selle ainega seenekehad kaitsevad endid ärasöömise eest.
Tõestatud on ka tugevat antioksüdatiivset toimet.
Kirjanduse andmeil kasutatakse noori viljakehi toidus Saksamaal ning Põhja-Ameerikas, kus neid kasutatakse toitude maitsestamiseks või paneeritult ning praetult toitude lisandina. Vaevalt, et neid korjatakse linnaparkidest või maanteede veertest, arvatavalt on rajatud seenekasvandusi.
