Harilik lodjapuu Viburnum opulus
Sügisel köidavad justkui tahtmatult meie tähelepanu kõik marju kandvad puud ja põõsad, aga lodjapuu on nende seas ikka tõeline kaunitar.
Lodjapuid kohtame kasvamas pea kõikjal üle Eesti: salumetsades, puisniitudel või veekogude kaldaaladelt, aga mitte kusagil massiliselt. Lõuna-Eestis olevat lehed juba lodjapuudelt varisemas, rannikul aga oma värviilu alles saavutamas.
Lodjapuu oleks nagu puuks ülendatud – rohkem põõsa moodi, sirgudes kusagil nelja meetriseks. Tegelikult võime lodjapuud pidada pikaealiseks, tema vanus võib küündida poole sajandini.
Lodjapuu lehekuju meenutab eemalt vahtralehte, kuid lehed on kolmehõlmalised ning on sügise edenedes värvuvad lillakalt leekivpunasteks.
Eemalt vaadates meenutavad lodjapuu viljad pihlakakobaraid. Viljas leidub üks suur ning lapik seeme - seega luuviljaline. Maitselt veidi lääge, kuid pärast öökülmasid võiks huviline neid proovida. Igal juhul saab suhkru- ja C vitamiini rikastest viljadest saab maru hääd teed, täiesti üllatav maitse, kuid maitse üle teadupärast ei vaielda, vaid kakeldakse…
Lodjapuud peetakse meie looduse põliseks põõsaliigiks, muuseas ta kuulub muskuslilleliste sugukonda.
Linnades võime märgata kollase lehestikuga lodjapuudest aretatud ilupõõsaid.
Lodjapuumarjad