Fotod Arne Ader
Musträstas ja viirpuumarjad
Musträstas Turdus merula
Tänavu pikk, soe ning ka tormine sügis on värvulisi paigal hoidnud. Septembri lõpupoole oli Tallinnas märgata suuremat rändajate hulka ja läbirändajaid märkamegi linnatingimustes toitumas puudel veel hulgaliselt säilinud viljadega. Tavapäraselt lõpeb koos oktoobri lõpuga suurem läbiränne, aga see oleneb ka ilmadest. Talve trotsima jääb meile päris arvestatav hulk musträstaid, kuid ikka inimeste lähedusse…
Alustame põhjusega emaslindude tutvustamisega. Pea igal aastal on meile saadetud talvisel ajal musträsta emaslinnu pilte, küsimusega: kellega tegu?
Emaslinnu seljasulestik on pealtpoolt tumepruun ning alapool veidi tuhmilt träpsuline-triibuline, nokk tumepruun või osaliselt veidi kollakas.
Tänavused noorlinnud meenutavad emaslinde, nende kõhualune on kollakaspruuni triibuline, selg pruun veidi heledamate tähnidega.
Isaslinnud kannavad aasta läbi musta, ilma metalliläiketa ülikonda. Sügisel pole linnu nokk säravalt kollane vaid osaliselt kollane (aastavahetuse paiku juba täiesti säravkollane). Kollasena paistab ka silma ümbritsev rõngas.
Musträstad tõstavad ja langetavad maapinnal tegutsedes tihti oma pikka saba ning kulgevad hüpeldes, tiivad veidi sorakil sest maapinnalt ja langenud puulehtede vahelt on võimalik pea alati midagi söödavaat leida. Juba talvisemal ajal koosneb musträstaste menüü marjadest, seemnetest või veel puudele jäänud õuntest.
Meile jääb mõnel aastal talvituma kuni kümmekond tuhat isendit. Sagedamini trehvame neid meie läänesaartel või ranniku läheduse: külades, aedlinnades, alevites ja ka suurtes linnades.
Musträstas vihmaussiga
