Foto Arne Ader
Harilik kiilassilm soolikarohu õisikul
Harilik kiilassilm Chrysoperla carnea
Võsa-kiilassilm Chrysopa perla
Selliste rohelistena nagu Arne pildil mäletame neid suvisest ajast, päevasel ajal puude või põõsaste ümber lendlemas, augustikuises õhtupimedas lambivalguses tiirlemas. Meil on kiilassilmasid teadaolevalt kümme liiki, tavalisemad neist võsa- ja harilik kiilassilm. Oma nime ongi nad saanud rohekas-kuldsete silmade järgi.
Sügisel annavad kiilassilmad endist uuesti märku. Talvituma ollakse pugenud hoonetesse, kütmata suvemajadesse, mesitarudesse, mõnel aastal koguni massiliselt. Suvine salatiroheline pigmentvärvus kaob koos sügisega olles nüüdseks pleekinult hallikat tooni. Aastavahetuse paiku omandavad kiilassilmad roosaka värvitooni. Kevadel, valguspäeva pikenedes roheline pigment taastub.
Kiilassilmad on isegi väga kasulikud putukad. Neid kutsutakse koguni lehetäi lõvideks, kuigi nendeks osutuvad tegelikus elus kiilassilmade vastsed, kes hulgaliselt looduses lehetäisid hävitavad.
Valmikud toitusid aktiivsel ajal taimede nektarist ning õietolmust. Suvega arenes neid lisaks kaks-kolm põlvkonda.
Kiilassilmadel võiks lasta rahus talvituda kuhu nad ka ilmunud poleks sest liiga ei tee nad millelegi ega kellelegi.
