Foto Arne Ader
Koiduliblikas
Koiduliblikas Anthocharis cardamines
Talve üle elanud koiduliblika nukkudest koorunud valmikuid on juba nädala lendlemas nähtud ka Põhja-Eestis – ikka kohtame neid esmakordselt vahetult enne maikuu keskpaika. Teadlased teavad, et ebasobiva kevade korral võivad nukkunud liblikavastsed koorumise aasta võrra edasi lükata - hämmastav liigi alalhoidlikus.
Tegu suht väikeste liblikatega, tiibade siruulatusega umbes neli sentimeetrit, aga nende sugupooli on lihtne määrata.
Isasliblika esitiibade tipud on värvunud oranžiks – sellest liblika nimigi, meenutades romantilist päikesetõusu.
Emasliblika tiibadel me oranže „päikesetõusu“ laike ei märka - esitiibade otsad vaid hallikaks värvunud (sarnaselt isasliblika hallide tiivaotstega).
Alatiibade tunnusena märkame lähemal uurimisel rohekashallikat marmormustrit, isasliblikal on selline muster ainult tagatiiva alaküljel.
„Koidupuna“ saab isasliblikas puhkeasendis edukalt peita -oranžid esitiivad jäävad valgete tagatiibade taha ning alatiibade marmormuster tagab kaitsevärvi looduses.
Halli värvi tundlate otsad on valged. Isasliblika pea ning rind on kaetud kollakashallide karvakestega, emasliblikal tumehallidega.
Mõnusat päevaliblikate hooaega.
