Tunnistage ausalt, et nii varast ja sooja kevadet te ei mäleta. Ainult ilmateadlased kinnitavad, et 1993. aastal oli selline varane kevad.

Kuid tõsi ta on, nüüd on vist juba lihtsam lugeda üles neid linde, kes veel lõunamaad nautimas – rukkirääk ja peoleo, roolinnud ja põõsalinnud. Kuid kägu ja pääsukesed on kohal.

Vanarahva järgi on nüüd nii pääsukeste päevasoe ja tegelikult termomeetri näitude järgi ka ööbikute öösoe kätte tulnud, ööbiku saabumine on vaid päevade küsimus. Eks me näe, kauaks seda sooja jagub!

Igatahes Eesti elurikkuse andmebaasi märgitud šaakal, Eestis aina enam kohatav vainukägu ja punane Sahaara kõrbetolm ümber loojuva päikese kaotavad ehk meie Lõunamaa rännuihaluse, kõik see on nüüd koju kätte tulnud.

Aga metsa sees on... kevad! Nädalaga on kulusest üksikute ülaseõitega metsaalusest saanud roheline võlumaa.

Kägu ( www.loodusemees.ee )

Kulukord on kaetud naadilehtedega, nõgese lehed turritavad tuules. Maa on täis kõikvõimalikke õitsejaid – siin valendab valgete võsaülaste meri, seal kollendab kollaste ülaste klump. Kevadine seahernes lehvitab oma lillakaspunaseid õisi. Kraavipervelt, kollastes õitemeres konnakapsa kõrvalt sulpsab vette suur kärnkonnapaar. Aga mitte ainult maas ei ole kevad, vaid ka puus.

Toomingate inimkõrgune võsa on äkki saanud metsa all nähtavaks, just nüüd, kevadel, on ainus aeg, kui neid märkame ja aeg, kus nad kõike ka endasse peidavad. Näe, seal eemal vilksatabki kellegi välkuv selg, tasakesi okste vahelt näen oranžika rinnaesisega punarinda mulluste lehtede sees sehkendamas ja kohe laseb eemal kase otsas oma võrratu voolavate pärlitega helirea valla ka isaslind.

Kaseurvad ( www.loodusemees.ee )

Jah kased... nemad on praegu looduses tooniandjad... nad on nii võimsad, et panevad praegu paljud inimesed lahinal nutma. Arukask õitseb ja tema pikaks veninud urbadest pudiseb kollast tolmu nii akendele, aialaudadele, kui allergikute silmadesse. Kase oksad on aga kaetud õrnroheliste lehekestega.

Linnagi jagub kevadet. Õhtuti levib üle Tartu magus paplivaigulõhn. Tõepoolest, kuigi rõdude klaaslaudasid katab paks kollane õietolmukiht, mis allergikutel ninad vesiseks ajab, peaksid need, kel nina lahti on, öö hakul mõnusaid lõhnavanne võtma.

Aga loodame, et seesugune suur roheluse võidukäik ei ole märk kliimasoojenemisest.

Vaid loodus pöördub peagi tagasi tavalisse elukäiku, sest vanarahvaski ütles, et “kui jüri toob rohelise, siis mai sööb selle ära”. Laskem vihmal taas sadada, siis on meil suvi läbi rohelus rinnuni ja sügisel salved täis.

Homse volbriõhtu kohta ütles vanarahvas, et kui jaanitulesid lasti ikka hästi kaugele paista ja upitati tuli tõrvatünniga kõrgele ridva otsa, siis kevadpüha laupäeval tehti püha tuli ikka maa peale. Kuulutamaks kogu ilmale kevade lõplikku võitu.