Kirjutas Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader
Mets-lõosilm
Tänavune kevad tuli pika külmaga, aga taimeriigi jaoks tundus sooja olema siiski piisavalt. Ja kui oma eelmiste aastate tähelepanekuid vaatan, siis selgub, et vähemalt Lõuna-Eestis tegid suurem osa taimi oma õiesilmad lahti umbes nädal varem kui mullu.
Kummaline on näha, kui kiiresti kadus udupeadeks võilillekuld ja kuidas muidu lõpupidude lill – maikelluke alustas õitsemist juba nädal tagasi. Aga küllap on nii, et kogu selles õite virr-varris ongi kevadel raske märgata, millal üks või teine alustab.
Sel nädalal olid alustajad pääsusilmad, anemoonid ja meelespead.
Igal kevadel juhtub aga nii, et üks või teine taimenimi on meelest läinud ja pean appi võtma taimemääraja. Kuigi olen arvutisõbralik inimene, siis taimi määrata tahan just taimemääraja järgi, kus taimelood ja kirjeldused on mustvalgel kirjas.
Minu taimemääraja on ses suhtes põnev, et ikka pudeneb mõne raamatulehe vahelt välja üks või teine kuivanud taimeke. Teate ju küll, kui leiate metsast mõne taime ja tahate temaga sinasõprust sõlmida, siis tahate ka tema nime teada. Ja siis võtate ühe varrekese sellest taimest endaga kaasa – et kui koju jõuan, siis määran ta ära. Aga enamasti sinna see taimeke ka jääb. Sageli kurvalt ja nimetuna. Ja alles mõne aasta pärast tuleb ta raamatu vahelt välja.
Selliseid raamatulilli on põnev leida ka mujalt. Hiljuti lappasime läbi mu kaasa Mikk Sarve vanaema raamatuid.
Põnev oli vaadata just vanu 19. sajandi lõpu prantsuse armastusromaane. Aegajalt tuli neid lehitsedes välja kirjakesi, fotosid ja ka kuivatatud lilleõisi.
Neid lilli raamatute vahelt leides mõistad, et need pole sinna sattunud niisama, lihtsalt määramiseks – küllap on neil pajatada oma armastuslugu. Kui vaid lilled suudaks! Kas kinkis nad peig oma neiule esimesel kohtumisel või on nad kingitud mõnel jumalagajätul. Aga üks selline leitud lill paneb meie mõtte armastuseradadele rändama sügavamalt kui terve lehekülgedepikkune armastusromaan.
Tänapäeval lilli enam raamatute vahele ei peideta. Kõik olnu säilitatakse fotodena ja peidetakse internetiavarustesse, kus näiteks Facebook´i mootor sulle kolme aasta pärast meelde tuletab, et oled selle lille koos kommentaaridega oma lehele postitanud.
Ei oskagi öelda, kumb on parem – kas salapärane lilleõis raamatu vahel või selge sõnumiga postitus näoraamatu seinal.
Kuid meie lillede hulgas on tegelikult ka üks lill, mis on just sellisteks meenutusteks loodud - meelespea.
Lill, millel nimesid rohkem, ka äraunustamind või unustamislill. Täpse liiginimega küll lõosilm.
Aga on ka üsna selge, et lill on oma nime just armastajapaaridelt saanud. Õitseb ta ju kõige kenamal armuajal, kui noortel meeldib õhtuhämaruses jalutamas käia. Ja selles hämaruses paistab helesiniste õitega meelespea ka hästi silma. Küllap on ta seetõttu ka üks tuntuimaid raamatulehtede vahelisi taimi.
Soo-lõosilm
Ent vanades nõiaraamatutes on ka kirjas, et tuntuima armurohu sai valmistada meelespeast ehk soo-lõosilmast. Selleks tuli jaaniööl, kell kaksteist korjata üheksa meelespea õit, kuivatada need ja katki hõõruda. Kui see pulber salaja mehele sisse anda, siis hakkab mees andjat armastama.
Ja et armastus käivat kõhu kaudu, siis Laiusel pandi meelespea õisi ka lihtsalt supi sisse, et andvat hea söögiisu.
Meelespea õite nimesaamise lugusid on vist küll kõigil meie naaberrahvastel ja neid on teistest taimedest rohkem. Aga isegi iga Eesti paikkond on loonud oma meelespea loo. Reeglina on need veidi kurva sisu ja lõpuga lood. Küll sellest, kuidas tüdrukud laugaste vahel jalutasid ja kui üks uppudes teisele sinised õied viskas ja palus end mitte unustada. Või sellest kuidas hunt karjalapse nähes lambaid murdis ja lapse pisaratest ilusad sinised lilled tärkasid.
Aga meelespeaõitele nimeandmisega on vist Jumalal kõige rohkem tegemist olnud, lugusid tema nimesaamisest on Hagerist Narva-Jõesuuni. Üks tuntuimaid ongi Hagerist – “Jumal lõi maa, lõi ka kõik lilled ja andis neile nimed. Jumala lahkumisel hüüdis üks lill: “Mis minu nimi oli?” Jumal tõstis kolm sõrme ja ütles: “Ära unusta mitte!”.
Kõige enam on mulle meeldinud aga Taara mäel nimede andmise lugu.
“Vanaisa kutsus kõik lillekesed ja heinakesed Taara mäele kokku, et neile nimi nimetada. Kas olgu kullerkupp ehk kullanupp, pääsusilmad ja hellerheinad, kõik pidavat vanaisa tahtmise järel nime kandma. Kasteheina nimetas ta kahetsejaks, kes kõige päeva töö üle iga hommiku pidi pisarsilmil palvetama.
Kannikese pani ta kõige esimeseks õitsejaks, kes kohe peale lume minekut oma õisi võib näidata: "Sinu õisi kandku nad kõige varem, sellest olgu sinu nimi kannike." Ja sina, valge lumelill, sinu nimi olgu üleanne, sest et sa üleannetuse pärast oma valged õied oled mustaks määrinud."
Kui vanaisa nõnda lilledele nimesid andis, tuli üks taevasinine õieke paludes tema ette: "Palun omale uut nime, vana nimi oli raske ja ma ei pidanud seda meeles."
"Sinu nimi," ütles vanaisa, "olgu meelespea, sest Sa vana nime meeles ei pidanud. Ka ärgu iial kasvagu su sugu enam kõrgel mägistel maadel, vaid pead allika äärega rahul olema, kus sa alati oma sinisilmakesi ilmamuredest puhtaks võid pesta. Ärgu kitkugu sind armastaja, vaid ainult need, kellel midagi meeles pidada on. Ja et sa maaviha rohi oled, siis kandku nad sinu pääle viha, mida mitte meelest unustada ei või."
