Karud tahavad koju

Postitas Looduskalender - L, 17.08.2019 - 09.09
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Sisu

Mind ikka ja aina üllatab meie ametnike saamatus. Õigemini küll mitte saamatus, vaid teovõimetus.

Eraelus on nad kõik toredad ja naksid inimesed, aga äkki, kui kontorilaua taha istuvad, siis muutuvad saamatuteks monstrumiteks ja hakkavad välja mõtlema eeskirju, miks midagi teha ei saa või ei tohi. Selmet otsida lahendusi. See on omadus, mida õpetajad ja lapsevanemad lastes kooliajal kõige enam välja juurida püüavad ja siis äkki tööpõlves, nagu mälestuste mullast, välja vupsab.

Sageli pole selline võitluslik ärakeelamine või tõestamine, miks midagi teha ei saa, sugugi lihtsam. Isegi närvesöövam, sest alati ei leidugi vettpidavat vastuväidet.

Aga sõnal on jõud ja nii õnnestub nii mõnigi hea algatus ära tühistada või edasi lükata nii, et selle lahendamine ongi kordades raskem.

Karud

Pildistas Moonika Kaur/Facebook

Nii oli ka Venemaalt Pašenkovi karuorbude kasvatusest Valga kanti saabunud kahe karupojaga. Kaks kuud läks selleks, et ametkond, kes selliste asjadega tegelema peab, lõpuks ohjad haaraks.

Pole saladus, et meie oma karuorvud, kes metsatööde või jahi käigus jaanuaris-veebruaris emata jäävad, pannakse lihtsalt magama. Mitte uinutipüssi, vaid päris püssiga. Selline saatus tabab kõiki ulukeid, vigastada saanud jahiloomad lastakse lihtsalt maha.

Kaitsealuste lindude ja loomadega on natuke õnnelikum ja nii mõnigi leiab tee Maaülikooli kliinikusse või vabatahtlike loomakaitsjate hoole alla. Sageli puuduvad selleks aga vahendid ja teadmised, mis nende loomadega edasi saab.

Küllap ongi nii, et metsloomad peaksid ise hakkama saama, inimese sekkumine võib asja hullemaks teha. Nagu praegu karude puhul.

Eelkõige vajame metsloomahaiglaid ja taastuskeskusi ikkagi inimeste endi pärast. Loomad on inimestele nii lähedased, et meil pole südant neid kusagile vigaselt kannatama jätta. Kuni loodus nende piinad lõpetab. Ravimine on enamasti kulukas ja loodusest väljarebitud loom ei kohane sageli enam loodusega. Ometi elame inimeste elu ja vajadus aidata on meil kõigil südames. Või milleks siis meile üldse loomaaedu vaja on, ikka selleks, et mõni loomaliik päästa väljasuremisest või panna inimesed loomi armastama.

Eestile on metsloomade taastuskeskust vaja ja seda mitte vaid ühe loomatohtri ja hulga vabatahtlike näol. Meie riik, kes raiub oma metsi nagu hull, saab sellest ka tohutult tulu ja peaks heastama ka loodusele tekitatud kahju. Näiteks aitama karusid, kui metsaärimehed nende poegimise ajal karulaane maha raiuvad.

Pihkva karu viidi Tallinna loomaaeda.

Pihkva karu viidi Tallinna loomaaeda. Pildistas Madis Leivits

Kurioosne praeguse karuloo juures on see, et meie ametnikud ei suutnud kuidagi kokku leppida Vene kolleegidega, kuidas karud kiiresti koju saaks. Arvata võib, et uinutatud karunooruk Porša viimine vaheetapina loomaaeda ja seal ka paljude inimesega kokkupuudete lubamine, naervate ja pildistavate ajakirjanike näol, teeb karuteene karupoisi edasisele saatusele. Sellist karu on peaaegu võimatu metsakaruks kasvatada, kuni kahe kuuni on metsakaru inimkontakt lubatud, hiljem mitte.

Ehk päästavad selle karu, siis kui ta ikka viisa saab, suured Komimaa metsad, aga sealgi elab inimesi. Ja loodame, et Poljast on saanud juba korralik metsakaru, mitte pole ta langenud inimeste püssiviha alla.

Aga kurioosseks teeb selle loo see, et just Pašenkovi karude kasvatamise keskusesse saadeti 1990ndatel Eestist esimesed kolm karuorbu, tookord polnud mingeid pikki otsustamisi ja ametkonna saamatust. Ja nende metsaloomadeks kasvatamise järel, saadeti sinna ka inimesed välja õppima.

Küllap oli see mõistlik, sest nii suurte loomade, nagu karude puhul, oli vaja oskusi.

Ja tosinkonna aasta jooksul kasvatasid Kaja Kübar ja Enn Vilbaste Nigula metsloomade turvakodus üles 40 karupoega, kellest enamusest said korralikud metsakarud.

Vaid 5% karupoegadest läks hiljem ula peale, aga see on sama, mis inimühiskonnas, kõigist ei saa korralike kodanikke isegi väga heades koolides käimise järel.

Tollest ajast on Eesti riigil olemas ka kõik karude taltsutamiseks vajalikud vahendid. Tore, et nii karupuur kui ka uinutipüssid nüüd üles leiti.

Kui nüüd karupoiss ka Venemaale tagasi saab, siis pole ametnikel edaspidi võimalik väita, et “kunagi pole midagi sellist tehtud ja seda ei saa niikuinii teha”. Saab ikka, kui vaid tahet on. Spetsialiste, kellelt nõu küsida, on ka Eestis.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.