Lageraie puukoolis ja parkides

Postitas Looduskalender - L, 19.10.2019 - 12.40
Autorid

Kirjutas ja Kuku raadio Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

 

Lageraie. Kõrvemaa

Lageraie. Kõrvemaa ( www.loodusemees.ee )

Sisu

Eelmise nädala alguses panin uue raamatu “Eesti ravimtaimed II”, mida koos Ain Raaliga kirjutame, käsikirjale punkti ja otsustasin maale sõita.

Tavalisel sõidan Võru poole läbi Tartu kesklinna, aga seekord otsustasin kasutada lõunapoolset ringteed, et kiiresti linnakärast välja saada. Aga linna servas Rõõmu tee ringil, tabas mind šokk.

Automaatselt isegi pidurdasin, mille peale üks suure musta dzhiibiga mees mu kõrvale sõitis ja läbi autoakna näidates meelekohale koputas. Tõepoolest meeletusega oli tegemist, kas just minupoolse või sellega, mis läbi autoakna paistis.

Nimelt sõitsin just mööda oma esimesest töökohast, kunagisest Eesti Metsainstituudist, mis 23 aastat tagasi sihiteadliku töö tulemusel ära kaotati. Õigemini lõi mind šokki Eesti Metsainstituudi puukoolis, praeguses Riigimetsa Majandamise Keskuse Tartu puukoolis, toimuv.

Ja toimus seal lageraie. Sõna otseses mõttes lageraie, kõik kunagi teadustöötajate poolt hoolega kokku kantud puuliigid, mida kasutati pookokste ja seemnete saamiseks, olid maha raiutud ja suurtesse kuhjadesse põletamiseks seatud.

Muidugi, ütlete, et see ju tavaline asi, et RMK lageraiub. On ju praegu käimas ka suuraktsioon Eesti parkide kaitse alt väljaarvamiseks. Ja milleks meile üldse võõrliigid. Paneme aga pikalt männipeenraid ja kasevõsa, linnud laulavad ju nendeski ning pärast saame paberipuud ka!

Aga mulle tundub, et kits on kärneriks saanud. Hävitades oma üheülbalisusega nii sajandite pikkused traditsioonid kui ka inimeste kätetöö. Ei rajatud neid parke mitte niisama, vaid ikka selleks, et liigirikkus meeldib inimestele ja ka teistele loomadele. Omal ajal algas looduskaitse meil just Parkide Peavalitsuse loomisega, mille juurde loodi 1936. aastal looduskaitse inspektori töökoht. Kaitse alla võeti 80 uhket parki, mida ähvardas lagedaksraiumine, sest mõisasüdamed läksid maareformiga jagamisele ja parkidesse hakati maju ehitama.

Sama saatus on praegugi parke ootamas, vaadake keskkonnaameti lehelt, kas teie kodukoha park on samuti riikliku kaitse alt kadumas ja kinnisvara arendajatele minemas?

Jah, kuigi Tartu puukooli lageraie puhul kõneldakse suurejoonelise uue puukooli rajamisest ja ainult metsapuude kasvatamisest, siis minu mõistus küll ei võta, miks tuleb see rajada Tartu linna ja poole sajandi vanusesse eeskujulikku puukooli-dendroparki? Aga eks majakrundid ole kallid kaugemalgi sellest kohast.

Omamoodi kripeldab mul südamel 23-aasta tagune Eesti Metsainstituudi kaotamine. Olin siis küll juba läinud tööle ajakirja Eesti Loodus, sest 1992. aastal hakkas vaikselt metsainstituudi väljasuretamine, töötajad sunniti alla kirjutama lepingule 0,6 kohaga töötamisele. Mina ei tahtnud oma tööelu selliselt alustada ja lahkusin. Neli pikka aastat suretati veel instituuti ja siis viidi see Maaülikooli alluvusse.

Imelikul kombel on meie naabermaades olemas võimsad metsainstituudid, kus tõepoolest tegeletakse metsanduse arendamisega, meil antakse maaülikoolile raha selleks vaid näpuotsast ja suunatud tegevuseks.

Jõudsin oma pooleteise aastase Metsainstituudis töötamise jooksul käia Läti Metsainstituudis, mille võimsus mind juba tookord kummardama pani. Millised uuringud, millised tegevused. Tõsi toona kehtis ka Eestis metsal veel põhiseaduslik kaitse, et loodusressursse tuleb kasutada säästlikult. Ja selle hoidmiseks oli koolitatud terve põlvkond tarku teadlasi, kes näitasid, kuidas saab metsa kasvatada nii, et seda ka meie järgmistele põlvkondadele jätkuks. Metsa raieviiside hulgas oli lageraie, mida küll ühel hetkel uuendusraieks nimetama hakati, viimasel kohal. Harvendusraie ja valgustusraie ja teised meetodid andsid piisavalt puitu tööstusele.

Aga ei olnud muutnud meid arengumaaks, kust väärindamata toorainet välja veetakse. Lageraie oli väga limiteeritud, seda võis teha vaid kitsastel ribadel, mis ei tohtinud kunagi olla kõrvuti.

Suuremaid hektarite suuruseid lageraieid sai teha vaid metsapatoloogi loaga. Ja need metsapatoloogid töötasid just Metsainstituudi alluvuses, uurides, miks haigused meie metsades vahel möllama pääsevad. Lageraiet peeti siberi majandamiskultuuriks.

Instituudis oli looduskaitse osakond, kes tegeles metsalindude - metsiste ja kotkaste kaitsega ning just tänu sellele osakonnale on meil Eesti metsades kotkastega jälle hästi. Kaardistati kõik kotkapesad ja rajati tehispesad kohtadesse, kus vanad pesapuud enam pesa kanda polnud suutnud.

Metsaselektsiooni labori töötajad otsisid üles kõige paremad seemnepuud, uurisid neid ja katseosakondades loodi omamaine parim järelkasv meie metsadele, tänu millele, meie metsad pragu nii võimsad on.

Mitte nagu see mets, mida praegu kasvama pannakse, millest siiski väga paljud istikud tulevad piiri tagant ja meil pole aimugi, mis neist meie tingimustes kunagi saab.

Ja kui tulla tagasi Tartu puukooli juurde, siis ka siin oli range kontroll taimede ja haiguste üle.

Mõeldamatu oleks toona olnud, et hispaania teeteo taolised elukad Eestimaale oleks lahti lastud.

Üks vana metsamees ütles mulle sel nädalal, et tema ajal õpetati metsanduses, kuidas metsa kasvatada, nüüd seda, kuidas metsa raiuda. Kas Eesti metsal on veel lootust?

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.