Mäletate, et rääkisin siinsamas kuu aega tagasi sellest, kuidas valida paika, kui tuleb tung maale kolida.

Üks oluline, võib olla kõige olulisem, asi jäi nimetamata. Maal ei ole elu ilma puhta kaevuveeta.

Seega, kui olete maale kolimas, siis kiigake kõigepealt kaevu või uurige, kas see üldse olemas on. Ja tähtis ei ole vaid vee puhtus, vaid ka see, kui palju seda on.

Talumajad ehitati vanasti eelkõige kohta, kus oli vett, sest seda pidi jätkuma loomadele igapäevaseks joomiseks. Ka mõisad. Enamasti tasub suuremaid allikaid otsida just mõisate lautade või viinaköökide lähedusest. Ja teatmeteostest saab lugeda, et veel eelmise sajandi alguses oli näiteks 5% talukaevudest allikakaevud. Ka popsikohtadesse ei pruugitud kaevu kaevata ja vesi toodi allikatest. Meil on hinnatud Eestis allikate arvuks 15 000, seega võiks nagu jätkuda, paraku on enamus neist nii väikesed, et sellest veest ei piisa igapäevaseks eluks.

Seega on suur õnn, kui ostate endale talu, kus on kristallselge veega salvkaev. Seega tasub kõigepealt lasta ämber kaevupõhja ja ammutada sealt vett, seda nuusutada, maitsta ja klaasanumas hinnata. Või isegi veeproov tellida.

Tõsi, kui kaevu pole ammu kasutatud, siis võib vesi olla veidi roiskunud lõhnaga. Aga sel juhul tasuks paluda luba kaev enne ostmist tühjaks pumbata.

Ja kindlasti tasub maja minna vaatama kõige suurema põuaga, kui kiiresti on vesi kahanenud võrreldes tavapärasega. Sest vee hulk, mida tänapäevaseks eluks vajame, on päris suur.

Loomulikult saab kaevata hiljem ise uue kaevu, aga Eestis ei ole enam väga häid kaevumeistreid, kes tunnevad õige koha ära ilmeksimatult. Isegi salvkaevu kaevamine võib olla kallim kui kinnistu hind. Rääkimata puurkaevu meetrist, mille hind sunnib võtma pangalaenu. Ja ka puurkaevudega võib juhtuda see, et veefront, millest vesi tuleb, on roostene ja vilets. Puurkaevu häda on ka see, et neist saab vett enamasti kätte vaid siis, kui on elektrit. Käsitsi me vett üles pumbata ei jõua.

Minu enda kogemus Peipsi ääres näitas seda, et salvkaevus oli küll vett, aga aegajalt pressis kaevu sisse järvevesi ja kaev oli kaevatud luidete vahelisesse kohta, kus vanad kõduvallid andsid veele suure huumusesisalduse. Nii ei olnud meil seitsme aasta jooksul valgeid riideid ega voodilinu, neid ei olnud lihtsalt võimalik pesta. Veeproovid näitasid nii üle normi raua- kui ka kaltsiumisisaldust. Aegajalt saime ka puljongina coli-laadseid bakterieid. Joogiveena oli kaev kõlbmatu.

Tõime vett Mustvee linna avalikest veevõtukohtadest seni, kuni need europrojekti käigus suleti ja seejärel 60 kilomeetri kauguselt Kuremäe allikast. Täiesti mõttetu oli tollal moes olnud kalli mullivanni paigaldus, sest pruuni vette mulle lastes, võis end tunda nagu sookoll Shrek oma elupaigas.

Vastsündinud beebit pesime kuumaks aetud allikaveele lund lisades – tõsi, laps ei pidanud arsti juures ilmselt allikavee kasutamise tõttu käima kuni seitsmenda eluaastani, sinna läksime siis, kui oli vaja tervisetõendit kooliminekuks.

Proovisime ära ka kõikvõimalikud keemilised ja füüsilised veepuhastid, aga neist ei olnud põrmugi abi. Kaevuvesi läks hetkeks paremaks, kui sai kaevu heidetud vanaaegsed hõbemündid ja kõvasti palutud, aga mõju oli lühiaegne. Ei aidanud ka imevahendiks peetud shongiidikamakate kaevu heitmine.

Proovisime ära ka nipi, et kaev tuli tühjaks pumbata, seestpoolt kõvasti pesta, siis kogunenud vette pakk meresoola lahustada. Ka see aitas vaid lühiajaliselt coli-bakterite vastu. Terviseametist me abi otsima ei läinud, sest siis oleksime riskinud kaevu sulgemisega. Ja läks ju tegelikult õnneks, kõhuhädasid ei olnud, aga võibolla aitas sellele kaasa maaeluga tugevnenud immuunsus.

Uut kaevu me kaevata nõuks ei võtnud, sest külas oli olnud läbi aegade vaid üks kristallselge veega kaev, see oli ka jõukas pere, kahjuks sai nii jõukaks, et viidi küüditamise ajal Siberisse ja nad ei naasnud enam.

Külas olid ka mõned puurkaevud, aga needki 25 meetri sügavusest tulevad veed olid erakordselt rauarikkad.

Viimased põua-aastad on meil ka eriti selgelt näidanud kätte need majapidamised, kus vett lihtsalt ei jätku, kus igasse veeliitrisse tuleb suhtuda lugupidamisega ja kui linnast saabuvad sugulased, siis panna kraani peale plastämber, igaveseks meeldetuletuseks, et veega siin ei laristata. Olen näinud elamisi, mis on ümber ehitatud selliselt, et pesu- ja WC-vesi tuleb tiigist, joogivesi köögikraanist. Ja ikkagi on sellistes peredes vaja mõnel korral aastas tuua veeautol kaevu suur tsisternitäis vett.

Nii et uut maja valides tasub eelkõige uurida vee olemasolu. Vaadata kaevu, veejälgi kraanikaussides ja vannides, uurida naabritelt veeseisu. Loomulikult tasub suurte põldude keskel asuva maja kohta uurida, kas neid põlde rendib mahepõllumees või euromürgitaja. Sest keskkonnauuringud näitavad, et väga paljud põllumürgid jõuavad meil uskumatult lihtsalt põhjavette.