Foto: Tarmo Mikussaar
Meie arvukaim kena ja graatsiline sõraline. Aastavahetuse paiku hakkasid kasvama täiskasvanud sokkudel sarved
Metskits ehk kaber Capreolus capreolus
Kuidas sokkudel ja kitsedel talvisel ajal vahet teha – väljapaistvaid sarvi ju ei ole ning kaalgi sugupooltel enam vähem sarnane? Kuid ollakse koondunud talvekarjadesse, sellisel karjal puudub juht ja noorloomad käituvad vanaloomi silmas pidades.
Noortel sokkudel võime märgata sügisel kasvanud „pulksarvi“ – sellised pliiatseid, mis veebruarikuus „maha aetakse“. Täiskasvanud sokkudel on juba sarvenupsud märgata, kitsedest eristab neid veel kubemepiirkonnas kollakas karvatuust ehk „pintsel“ ja looma soost annab aimdust sabapeegli kuju.
Kitsede valge sabapeegli alaosas on märgatav pikematest karvadest „kollakas põll“.
Metskitsede tervislikust seisust annab märku looma sabapeegli puhtus. Määrdunud tume triip peegli keskel viitab looma kõhulahtisusele, mida põhjustavad üldjuhul paljud erinevad sooleparasiidid, mis sellistele isenditele võivad saatuslikuks osutuda.
Kas meie metsades elutseb juba sada tuhat metskitse on raske ennustada sest arvukuse täpset metoodikat on keeruline koostada. Lumega talvel korraldatakse jäljeloendust, samuti pabulaloenduseid (just varakevadel, kui rohurinne pole veel tärganud) ja seda järjepidevalt veidi üle kümnekonna aasta.
Vaatame ajas tagasi, millised raske ilmastikuga talved on olnud meie metskitsedele üleelamiseks rasked. Viimane oli alles kümme aasta eest, kui paiguti võis hukkuda populatsioonist isegi 90% loomadest, aga tänaseks on metskitsede arvukus uuesti taastunud. Sarnaseid „karme“ perioode oli mõni aasta enne millenniumi ja seitsmekümnendate aastate lõpus.
Toitumisest, jälgedest ja käitumisest vast veidi talvisemal ajal, kui selline peaks saabuma ja jäljeraamatut annab lugeda.