Merikilke võime leida mereheite vallidest

Postitas Looduskalender - N, 30.01.2020 - 12.12
Autorid

Foto eElurikkus

Image
Merikilk
Sisu

 

Merikilk         Saduria entomon ehk Mesidotea entomon

 

Tänavu talvel, kui merel pole jääkaant ja ilmad sageli tormised võib neid suuri kakandilisi leida lainete poolt välja uhutud mereheite vallidest.

Suurekasvuline, reliktne merikilk on suurest jääajast saadik Läänemerre „lõksu“ jäänud ja elutseb meie vetes rahulikult tänase päevani. Lõksu jäämist kinnitab ka asjaolu, et merikilk elutseb Rootsi suurte järvede sügavikes. Läänemere lõunaosas merikilki enam ei leidu.

Merikilk on päris kogukas kakand, täiskasvanult viie kuni kaheksa sentimeetri pikkune, kusjuures isaskilgid on emastest suuremad. Arhailiselt lapiku välimusega, silmad pealael, peaasjalikult hallikaspruuni kehaga, meenutavad nad oma nahkjate soomusplaatidega kaetud ja teravatipulise tagakehaga väikest „sõjamasinat“, kes mõistavad oma jalgade abil ujuda. Aga ega merikilgid vabatahtlikult oma koorumispaigast kaugele ei seikle ja

merevee soolsuse muutused neile ebamugavusi ei valmista.

Merepõhja suhtes puuduvad merikilkidel eelistused. Suvisel ajal eelistatakse sügavikke, kus vesi külmem, aga rannikuvööndisse liigutakse, kas öisel ajal või kui idatuuled on merevee jahedamaks muutunud.

Merikilkide esinemine on heaks indikaatoriks, et meres põhjaloomastikku esineb sest röövtoiduline peab ju söönuks saama.

Keda siis merikilgid toiduks jahivad? Mudasemal põhjal harjaslabalasi: nemad on samuti arktilise päritoluga ehk jääaegsed jäänukid. Need on kollakasvalged koorikloomad kelle kehapikkus jääb alla sentimeetri. Jõud käib üle ka balti lamekarpidest, kelle valgeid või roosakaid kaldale uhutud karbipoolmeid lapsed suvisel ajal mererannast otsivad.

Toiduratsiooni kuuluvad nii surnud kalad, kuid rünnatakse ka kalameeste püünistesse takerdunud saaki. Püütakse väiksemad kakandilisi ja pisemaid liigikaaslasi ehk tegu on kannibalidega.

Huvitav on tõsiasi, et merikilgile annab saakloomast teabe omapärane (keemiline) lõhnataju.

Merikilkide paaritumine saab toimuda vaid ajal, kui emaskilk nö „nahka vahetab“. Arenevaid „kilgihakatisi“ kannab emasloom kõhualuses lootetaskus kuni nad on saavutanud kolme, nelja millimeetrise pikkuse. Seejärel alustavad „kilgilapsed“ iseseisvat elu.

Kes omakorda merikilke saagiks jahivad? Neid on meres päris hulgaliselt: ahvenad, angerjad, lestad, kammeljad, merihärjad, nolgused, emakala, siiad, tursad, meriforellid, lõhed… Teadupoolest ka sukelpardid.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.