Fotod Arne Ader
Pohl
Harilik pohl Vaccinium vitis-idaea
Kõik meie tuntud metsamarjad kuuluvad kanarbikuliste sugukonda mustika perekonda - nii mustikas, sinikas, pohl kui jõhvikas.
Pohla kasvupinnaseks sobivad hästi vett läbilaskvad liivased mullad, harvemini turvasmullad. Metsaalune pinnas, aeglaselt kõdunevate okaspuu okastega on happeline ja see pohlataimedele sobib. Kasvumetsadeks palumetsad, samuti nõmme-, raba- ehk soometsad. Pohla ning mustika kasvukohad sageli kattuvad.
Pohla igihaljas puhmataim kasvab kuni veerand meetri kõrguseks. Õrnad õied on kahesoolised asudes kolme kuni kaheteistkümne kaupa tipmistes, rippuvates kobarates. Õietupp on pisike, valkjas või roosaka varjundiga ning üsna suurte kolmnurksete tipmetega. Õiekroon on kelluka kujuline, avatud suudmega ning väljaulatuva emakakaelaga.
Lehed on lühikese rootsuga, nahkjad ja elliptilise kujuga. Pealt on lehed läikivad veidi tagasipöördunud servadega. Pohla noored lehed paistavad silmnähtavalt heledamatena. Lehe alaküljed on mattrohelised, pruunikate täppidega (kindel liigitunnus, kui peaks vajadust olema leesikaga võrrelda).
Pohlad laiendavad oma kasvukohti enamalt jaolt horisontaalsete võsunditega. Emataimest kuni pool meetrit eemal tärkavad tütartaimed. Kõige tavalisem elurütm on selline: pohlataim tärkab, igihaljas pohlataim kasvab neli-viis aastat, õitseb, viljub ning lõpetab sellega oma elutsükli, loomulikult eksisteerivad erandid.
Pohl
