Kaev

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Kaev. Autor/allikas: ERR

Ma olen sündinud ja üles kasvanud väikelinnas. Sellises, kus igas õues oli kaev, veevärk oli olemas eelkõige “mugavustega majades”. Hoolimata kõigist ponnistustest minu lapsepõlvekodu selliseks ei saanud. Ja kuigi meil oli köögis olemas isegi kraanikauss, oli see vaid heitvete ärajuhtimiseks. Vett sellest kraanist kunagi ei voolanud, kuigi aegajalt käisid asja katsetamas spetsialistid ja trepi kõrvale kaevati isegi mingi uus kaev. Põhiliseks probleemiks oli see, et vesi oli nii pruun ja lõhnas halvasti, et see oli kasutamiseks kõlbmatu. Ma ei tea siiani, miks see nii väikeses linnas nii oli, kus veeprobleemi tegelikult olla ei oleks tohtinud. Tõsi, ka lähikonnas on mõned allikad, mis suure väävlisisaldusega.

Igatahes sai “hea vee” tähtsus mulle selgeks juba lapsepõlvest. Kaev, klassikaline kaev, oli tõesti ka meie õues, aga sellest vinnati vett vaid vahel peenarde kastmiseks ja siis kui meil lastel oli vaja näiteks talvel liuvälja valada. Rangelt oli keelatud seda vett juua.

Joogivesi tuli tassida. Kui koolis õppisime Vassili Perovi maali “Troika”, kus kolm last tirivad kelguga hiilgelsuurt puust veetünni, siis meenus mulle just see veetassimise raskus. See oli kontides. Ei, meie vanemad ei sundinud meid vett tassima, aga see oli justnagu iseenesest mõistetav, et kohe kui lapsed sirgusid, siis hakkasid nad tegema neid töid, milleks töölt tulnud vanematel aega ei jätkunud. Puude ahju toomine ja veevedamine olid sellised tööd. Seda hakkasime me tegema siis, kui jaksu juba oli, täiesti vabatahtlikult. Mitte küll liiga sageli. Mäletan kui suutsin tuua esimese pool ämbrit vett tuppa, olin enda üle kohutavalt uhke. Siis mäletan juba vanema vennaga kahepeale tassitud täis 10 liitrit ämbrit. Ja ma olin juba paras teismeline, kui suutsin kahe ämbriga, 20-liitriga, üle tee tulla.

Just üle tee, sest minu lapsepõlve joogiveekaev asuski naabermaja aias, aga see naabermaja asus üle Pärnu-Valga maantee, õnneks ei olnud tollal liiklus veel nii tihe. Teetamm oli aetud kõrgeks, seega tuli täisämbritega tõusta teevallile ja sealt siis ka laskuda, viimane oli eriti keeruline talvel libedaga. Teekond kaevuni polnud iseensest väga pikk, vast sadakond meetrit, aga lisaks maantee ületusele tuli ämbritega minna kitsast naabermaja ja lippaia vahelisest käigust, seda siis külg ees. Nii et veevedamine oli vähemalt lapse mõtetes keeruline.

Kaev ise oli väga selge veega ja vesi ei olnud enamasti väga sügaval.

Ühe ämbri sai minnes asetada spetsiaalsele pingikesele, teise mingile lauajupikesele maapinnal. Siis tuli puupöör lahti keerata ja kaevuluuk lahti teha. Pöör oli ees ilmselt laste pärast, kuigi seda õppisime kõik ikkagi päris pisikesest peast avama. Siis tuli keti otsas olev ämber naela otsast maha tõsta ja ettevaatlikult vändast järgi andes ketikolinal kaevu lasta. Mitte nii nagu nüüd vahel filmides näha, suure hoo ja vändavurinal. Kui liiga palju ketti võllilt hooga maha kerida, siis tuleb seda ka hiljem tagasi kerida. Aga viimane hoog pidi ikkagi nii suur olema, et tühi ämber veepinnale jõudes vee sisse sulpsataks ja siis rahulikult aegamööda täituks. See oli ka ainus kord, kui tohtis kaevuluugist sisse piiluda – kas ämber on täis.

Mäletan, et kui päris pisikestena kaevul käisime, siis teadsime juba, et seal kaevus elab üks koll ja kui liiga kaugele kaevu kohale kummardud, siis ta tõmbab sind kaasa. Võibolla rääkisid sellest vanemad, või olime kuulnud sellest õhtulugemistest. Sellest piisas, et me kaevuluugist sisse vaadata ei julgenud. Esimest korda suuremana kaevu vaadates sain paraja ehmatuse osaliseks. Seal oligi koll! Rahunedes sain siiski aru, et kaevupõhjast vaatab vastu mu enese peegelpilt.

Aga kui kaevu vaadates oli selge, et ämber täis, siis tuli teda üles kerima hakata. Ikka paraja rütmiga, et liiga palju vett maha ei loksuks.

Tolleaegsetel veeämbritel oli sisse pressitud paras rant, nii 5-10 cm äärest, mis näitas, kusmaani tasus ämbrit täita, et loksumiseruumi oleks. See oli oluline et pärast liiga täis ämber vett jalanõudele ei loksutaks ja liiga tühja ämbriga koju ei tuldaks.

Kui ämber käeulatusse keritud, siis tuli ta luugist välja tõsta, samal ajal vändast järgi andes. See oligi veetoomise kõige raskem hetk. Kaevuämber ja veeämber olid enamasti sama suured, nii tuli vett sikutada kord kummagi veeämbri jaoks. Vahel loksus vesi vastu kaevuraket põrgates maha, siis tuli kord veel lisaks vinnata. Kord korralt tuli see paremini välja.

Lapsepõlve kodust meenuvad kõigepealt need kaks lumivalget emailämbrit, kaevult toodud vesi pliidiserval. Alati pilgeni puhast vett täis. Kui olime vennaga jooksnud end pöörastes mängudes hingetuks, siis oli suurim mõnu minna veeämbri juurde, haarata sealt liitrise emailkopsikuga vett ja juua mõnuga, pikkade sõõmudega. Ma olen hiljem mõelnud ikka, et miks ämbrid olid pliidiserval ja mitte kusagil nurgas pingi peal. Ja alles hiljem, täiskasvanuna sain ühelt skaudijuhilt teada, et jooma peabki toasooja vett, mitte jääkülma kaevuvett. Külm halvab juues meie sisemuse, keha peab kulutama hulga energiat, et see kõhus kehatemperatuurini soojendada.

Kaev on vanema põlvkonna jaoks iseenesest mõistetav vee saamise paik. Veel paar põlvkonda tagasi oli inimeste peadesse istutatud teadmine, et kolme asja ei tohi sa rändajale keelata – kaevuvett, magamisaset ja sooja sauna. Tänapäeval ei tule muidugi kõne allagi, et tundmatule teekäiale, kes pimedusest ilmub, pakuksime küsimise peale magamisaset ja kui meie laupäevaõhtusele saunapeole satub võõras inimene, siis ta lahkelt lavale paluksime. Aga kas pakuksite võõrale kaevuvett?