Kirjutas, pildistas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste
Sel suvel sattusin mitme minu jaoks olulise vana pühapuu juurde. Kõige hingelähedasem neist Pühajärve sõjatamm. Kas mäletate veel möödunud sajandi lõpukümnenditest, kuidas Lõuna-Eesti klassiekskursioonil pidi just selle puu juures ära käima?
Nüüd tuleb selle puu juures pisar silma. Sajandivahetusel Pühajärve puhkekodu arendanud ärikad otsustasid hoolimata looduskaitsjate vastuseisust puu juured läbi kaevata ja nüüd on puust püsti veel viimased oksaharud, igal sügisel anname tormidele veel ja veel ühe haru. Ja nii hääbub vana ja Eesti vabaduseihale pühendatud puu.
Eelmisel nädalavahetusel otsustasin aga käia ka Tamme-Lauri tamme juures. Põnev oli sõita väikesi külateid pidi, seal, kus ralliautod kihutanud ja mis seal salata, kui väga sageli otseteed sinna ei sõida, siis on vaja tõesti kohalejõudmiseks kaardilugejat.
Tamme-Lauri
Mul on hea meel, et see jüriöö ülestõusu paiku kasvama hakanud tamm on ikka veel heas seisus. Ta on otsekui uhke meeldetuletus neile, kes püüavad linnadest iga vanema puu maha saagida, sest seest mädanev puu kukkuvat pähe.
Tõepoolest, paarisaja aastane puu on kindlasti seest juba mädanenud või tühi, aga nagu Tamme-Lauri tamme juures näeme, võib ta veel pool sajandit oma südames lindudele ja putukatele kodu pakkuda ja samal ajal uhke oksakrooniga üle mägede hiilata.
Ja on kummaline näha, kuidas üht vana pühapuud kummardavad ka need, kes muidu räägivad aina puude raieküpsusest ja denroloogilisest vanadusest.
Tamme-Lauri tamme tõrudest on tamme lähedale istutatud uus noor tammik. Ja vana tamme juurde viivale teele on palkidest välja tahutud puidust kaitsevaimude - ronkadega värav.
Küllap peab siin mõtlema, et kas vana puu tahab oma lähedale uusi puid ja uusi objekte? Uus tammik võib olla kaitseks tuulte eest, kuigi sealtpoolt meil laastavaid tormituuli tavaliselt ei puhu. Võibolla on tamm geneetiliselt nii vägev, et praegu istutatud puudest saab alguse mõni pühapuu järgnevaks kolmveerandtuhandeks aastaks? Tänavu on tamme all ka nii palju sihvakaid ja suuri tõrusid, et nendest saaks kevadel külvata sadu tammikuid. Mina tõin sealt kaheksa aasta eest mutimulla hunnikul kasvama hakanud võsukese oma aia taha ja see on sirgunud kolme meetri kõrguseks puuks.
Ja need väravad. Mõned nurisevad, et miks rikkuda nendega vaadet pühapuule.
Paraku on inimhing tõesti seesugune, et tahab austusavalduseks püstitada pühapaikadesse ka paelu, pinke, kivitorne, väravaid. Pühapuul ju katust vahetada ei saa nagu kirikul. Pühapuu on ilus ja uhke seal väljal, kohas, kuhu on kokku tulnud meie esivanemad kordades kauem, kui on olnud meie oma riiki. Ja küllap on sellise puu juures mõeldud hea mõte kõige suurem kingitus ja ohvriand puule. Ja tegelikult pole seda ohvrit vaja ju puule, vaid ikka meile endile. Metsarahvale. Selleks, et elu läheks edenema, saaksime avada uued väravad.
Milliseid mõtteid mõtlesin seal puu all mina? Mõtlesin metsale ja jubedale metsalagastamisele. Kuidas on nii, et ka lageraiuja tuleb siia puu alla ja loodab oma elule head edenemist? Kui ta just on hävitanud tuhat puud, mis oleks võinud kasvada kolmandikugi niisama kaua. Kuidas siinsamas kõrval Koorastes peavad kohalikud elanikud RMKle selgitama, et 150-aastase metsa raiumine pole õige tegu? See mets sai raieküpseks ju juba 70 aastat tagasi. Miks kaks põlvkonda metsaülemaid seda raieküpset metsa ei raiunud? Äkki on metsal ka muid väärtusi? Näiteks olla kellegi kodupaik, nii inimese kui ka loomade kodupaik. Meil keelatakse raiuda puid kohalikul elanikul, kes tahab metsast tuua kümme palki uue sauna ehitamiseks, aga sealsamas antakse luba maha raiuda mets, millest saab sada sauna ehk kuhugi kaugele väljamaale või läheb see hoopiski lihtsalt kateldesse, et müüa näiliselt rohelist energiat?
Ma rajaks Tamme-Lauri tamme juurde veel ühe ehitise. Iseseisvuse püstkoja. Paiga, kus inimene saaks anda tõotuse ja allkirja, et ei lase rahaahnetel meie metsi ja pühapuid hävitada. Metsarahva iseseisvuse deklaratsiooni koja.
