Artiklisarja koostas ja pildistas säästliku metsanduse ekspert Vello Keppart
Taastatud puisniit Keila rohealal, Niitvälja/Tammiku tee looduslikul alal, Keila-Niitvälja kaitsealuste taimeliikide püsielupaigas, kus kasvavad eesti soojumikas, sile tondipea, püst-linalehik, mitmed orhideede erinevad liigid (viide, viide)
Kuna Eestis pole teada pikka aega järjepidevalt puiskarjamaana kasutatud alasid (seda pole küll ka uuritud), siis ei saa ka üldjuhul rääkida nende taastamisest. Taastada saab võsastunud puisniitu, mida kavatsetakse kasutusele võtta puiskarjamaana. Sellisel juhul ongi mõistlik toimida nagu puisniidu taastamisel.
Puiskarjamaa ja puhkemetsa puhul räägime niisiis kujundamisest. Üldised põhimõtted on siin sarnased, kuid puiskarjamaa puurinne võiks olla hõredam, et soodustada rohukasvu.
Tugevamat harvendust vajavas tihedas metsas peaks raiet tegema järk-järgult, mitme aasta jooksul. Esimese tööna võib kujundada metsa sisse paari meetri laiused looklevad teerajad, et tekiks mingi ülevaade metsa iseloomust.
Harvendamisel ja alusmetsa hõrendamisel tuleks silmas pidada metsa tulevikku. Säilitada tuleks piisaval hulgal noori taimi, millest võib saada järgmine puugeneratsioon. Valgusnõudlikud liigid (mänd, kask, sanglepp) laasuvad tihedas koosluses ega uuene looduslikult. Nende all hakkavad kasvama varju taluvad liigid (kuusk, vaher, toomingas jt). Osa liike, nagu tamm, pärn ja vaher taluvad noores eas varju paremini kui täiskasvanult.
Allpool käsitletakse kaht tüüpilist metsakooslust, mida saab raietega kujundada puiskarjamaaks või puhkemetsaks.
Noor männik ja männistunud kadastik
Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel kohtab sageli ebasõbralikult tihedat noort männikut. Parimal juhul on see „auklik“ ning sisaldab kadastikke, veidi lehtpuid ja –põõsaid ning lagedaid laike. Siin on tegemist endise „kadakase karjamaa“ või isegi kunagise viletsa põllulapiga.
Selle tüübi variandina võib käsitleda nooremapoolset männi- või segametsa, kus esineb üksikuid vanu jändrikke ja laia võraga mände ja kuuski. Need vanad madalate võraokstega puud on mälestus ajast, mil maastik oli märksa avatum — karjamaa või osaliselt lahtise liivaga luited.
Kui puud on sirgetes ridades ja üheealised, on tegu istutatud puistuga.
Lubjarikastel aladel (loopealsetel) kasvab kadakate ja mändide vahel palju eri põõsaliike — kibuvitsad, türnpuu, paakspuu, lodjapuu, kukerpuu, sarapuu, pihlakas, verev kontpuu, kuslapuu, mage sõstar, toomingas, tuhkpuu jt.
Rohttaimestiku on seal enamasti liigirikas. Puudest leiab hõredamas männikus sageli ka noori kaski ning vahel ka tammesid, vahtraid, pooppuid, õunapuid, pirnipuid jt haruldasemaid puuliike.
Viljakamal pinnasel kasvava keskealise männiku all kohtab varjutaluvaid liike, nagu kuusk, vaher, tamm, pihlakas, sarapuu, magesõstar, punane leeder, kuslapuu, kadakas jt. kõige agaram mändi välja vahetama ongi kuusk, seda isegi looaladel.
Mida liigirikkam ja ebaühtlasem mets on, seda lihtsam on temast ilusat puhkemetsa saada.
Valdavalt üheliigilises ja üherindelises metsas tuleks soodustada teiste puu- ja põõsaliikide levikut. Kui muud liigid alusmetsas puuduvad, võib puhkemetsas neid grupiti istutada või külvata. Alusmets/põõsarinne mitmekesistab metsa nii esteetilises kui bioloogilises mõttes, kuid takistab vahel ka läbinähtavust ja läbipääsu. Kui metsa hoolduse eesmärgiks on „sammassaal“ (männik, kaasik), siis on põhjendatud alusmetsa peaaegu täielik kõrvaldamine. Nagu puisniidugi puhul, taotleme mitmekesist struktuuri ja liigilist koosseisu, lähtudes neist väärtustest ja võimalustest, mis kohapeal olemas.
Tihedamasse-vanemasse männimetsa võib sisse raiuda looklevad teerajad ning ettevaatlikult harvendada puuderühmi, eemaldades peenema tüve ja kitsama võraga allasurutud puid. Ettevaatlikult sellepärast, et liiga tugeva raiega muudame peenetüvelise metsa tundlikuks tormimurdudele ja lumevaalimisele. Hõredamaid kohti saab kujundada lagendikeks, eemaldades kõik männid ning jättes kasvama üksikuid põõsaid.
Kui puistus leidub vanemaid jändrikke mände, siis tuleks nende ümbert eemaldada kõik noored puud. Mänd on valgusnõudlik puu ja võib heades tingimustes elada väga vanaks. Vana mänd on ka kuivanult ilus ning lisaks kasulik metsa aineringluses. Vanad, maani ulatuvate okstega kuused on samuti säilitamist väärt.
Puistu harvendamisel tuleks männile eelistada lehtpuid, pöörates erilist tähelepanu haruldastele liikidele. Saarega siiski ettevaatust, kuna ta võib oma rikkaliku seemnekülviga muutuda tülikaks umbrohuks, teiseks on ta viimasel ajal ka haigustele vastuvõtlik. Võimaluse korral tuleks siingi noorte lehtpuude ümber alles jätta kaitsvaid põõsaid — nii kariloomade kui metskitsede-põtrade pärast.
Mänd männi all ei uuene, v.a lagendikel. Kuuse levikut tuleks aga piirata, kui eesmärgiks on valgusküllane puistu.
Väljakujunenud metsaservas tuleks säilitada põõsastikku ning puude madalamaid võraoksi — tuulevarjuks, lindudele rõõmuks ja põnevama ruumikujunduse huvides.
Põõsarinnet võiks säilitada ribade, gruppide ja suuremate laamadena ning ainult ilusamaid eksemplare üksikult.
Lehtpuunoorendiku kujundamine
Noorepoolsest ja ühtlaselt tihedast lepa-kase-saare-haavavõsast võib oskusliku harvendamisega samuti kujundada puiskarjamaa või puhkemetsa. Selline võserik on enamasti hakanud kasvama endisel lagedal heina- või põllumaal (või hoopis raiesmikul).
Pinnas on sellises metsas enamasti niiskepoolne ja viljakas ning puudest esineb seal sangleppa ja halli leppa, soo- ja arukaske, haaba, remmelgat, saart ja kuuske. Vahel on ka toomingas suureks puuks sirgunud. Põõsarinne on harv ja koosneb varjutaluvatest liikidest (toomingas, paakspuu jt). tihedalt koos kasvanud puudel on enamasti kõrgelt laasunud kleenuke tüvi ja kitsas võra.
See teeb harvendamise raskeks — allesjäävad puud näevad nirud välja ning murduvad kergesti tugeva tuulega või lume raskuse all (vaalimine). Mida nooremad puud, seda paremini nad harvendamist taluvad ja rutem priskemaks kosuvad.
Üheks võimaluseks on raiuda sisse teerajad ning sobivatesse kohtadesse kujundada lagendikud. Et lagendike ja teeradade servad ei jääks liiga järsud, võib servast mahavõetud puudel lasta kännuvõsudest taastuda — neist kujunevad põõsakujulised ja madalal paikneva võraga puud.
Harvendamisel peaks puid säilitama pigem tihedate gruppide ja tukkadena kui üksikute puudena. Osa metsast võib jäädagi „ürgseks“ padrikuks. Hoolitseda tuleks selle eest, et tuulepoolne metsaserv oleks suletud põõsastikuga, vastasel korral võib harvendatud mets tormituule ohvriks langeda.
Väga liigivaest puhkemetsa võib soovi korral täiendada istutustega lagendike servaaladel ja häiludes. Liikidest tuleks eelistada meil looduslikult esinevaid puid-põõsaid. Istikuid tuleks mõistagi kaitsta metskitsede-põtrade ja/või kariloomade eest.
Puude harvendamisega võiks sellises metsas tegeleda paariaastaste vahedega, jälgides toimuvat ja hinnates oma töö tulemusi. Kännuvõsusid tuleks algul niita paar korda suve jooksul, kasutades selleks võsalõikurit või neliknoaga rohulõikurit. Edaspidi piisab ehk ühekordsest pügamisest, niitmata (vähekäidavad) teerajad ja lagendikud ei säili.
Allikas: Hellström, Kristiina. Maastikuhooldus. Tallinn, 2010: 67-72.
Täiendavat lugemist:
Kassari maastikuhoolduskava. Koost: Kristiina Hellström. Hiiumaa, 2007. LINK
