Pildistas LK-team
Ojamõõlad
Ojamõõl Geum rivale
Ojamõõlu aetakse päris sageli varakevadiste õitsejate, karukelladega alatihti segi hoolimata sellest, et esimene eelistab niiskeid ja teine pigem kuivi ning liivaseid kasvukohti. Ojamõõlad kasvavad lehtmetsades, niisketel niitudel, metsaservades ja sageli allikate ümbruses.
Õitsemise aegu ripuvad taime varrel eemalt vaadates tumedavärvilised (lähemal vaatlusel hoopis kollakad ja punakad), kellukjad ja pehmekarvalised õied ning taime varred. Teiste meil kasvavate mõõlade perekonna esindajate õied on avatud ja ei ripu (kollaste õitega maamõõla õitseaeg jääb veidi hilisemale ajale, aga risttolmlemise tulemusel sünnivad vahel kahe nimetatud mõõlade hübriidid).
Nektaririkas roosõieline taim võib sirguda sobival kasvukohal kuni poole meetriseks aga taimestikus jäävad ojamõõlad isegi üle poole madalamaks. Ojamõõl on magusa aga nõrga lõhnaga ja tolmeldajaid talle jagub: kimalasi, mesilasi, liblikaid ja teisi putukaid.
Kesksuvel, õitsemise lõppedes ajavad taime varred endid sirgu sest aeg on vilju levitada. Ojamõõladel pikeneb emaka tipuosa jäigakarvaliseks ja konksjaks haardeelundiks, mis küpselt tulevad taime küljest kergesti lahti. Koerte jalutajad teavad, et lemmiku kasukast ja ka oma riietelt on kõvasti kinnitunud seemnete noppimine päris tüütu.
