Harilik kellukas Campanula patula
Eesti vanemate pärimuste järgi teame, et alles jaanitulelt tagasi tulles hakkasid neiud jaanipärga punuma, milles pidi olema üheksat sorti õitsevaid lilli. Pähe pannakse jaanipärg alles siis kui ollakse esimesele risteele jõudnud. Seejärel ei tohtivat tagasi vaadata, samuti kedagi kõnetada ega kellegi pöördumisele vastata. Koju jõudes asetatakse jaanipärg padja alla, et unele suikudes oma tulevast näha…
Kaunid kellukad sobivad jaanipärga kenasti ja neid leiab pea kõikjalt. Seda, et tegu on kellukaga, saab pärjapunuja hõlpsalt tõdeda, aga juba keerulisem on lugu õige liiginimega, sest meie looduses kasvab neid päris erinevaid.
Isegi hariliku kelluka õite suurus võib sõltuda kasvukohast. Viljakatel muldadel kasvab taim tugeva varrega ja õis on suur ning harunev. Viletsatel kasvukohtadel on õis väike ja õrnake, vahel ainult ühe kellukaga.
Hariliku kelluka õiekroon jaguneb viieks teravatipuliseks hõlmaks, mis umbes poolest saati lõhestunud ja kellukakujuliseks käändunud. Lillakad õied ei lõhna aga vahel võime leida mõne valgete õitega taime.
Harilik kellukas
Kellukataim on kaheaastane, sest esimesel aastal areneb lehekodarik ja teisel aastal kellukas õitseb. Harilik kellukas kasvab tavaliselt ühe varrega ja harunemine toimub varre ülemises osas. Viljakal pinnasel kasvavad uhkemad isendid võivad seevastu kanda kuni paarikümmet õitepöörist.
Pärast seemnete valmimist taim sureb aga maapinnale varisenud seemned püsivad idanemisvõimelistena aastakümneid.
Harilikud kellukad tunnevad ennast hästi hõreda taimestikuga kasvukohtadel: teede veertes, põlludel, jäätmaadel…
