Piusal pildistas Kristel Vilbaste
Vesihernes õitseb
Harilik vesihernes Utricularia vulgaris
Nn loomtoidulisi taimi (pigem küll putuktoidulisi) kasvab Eestis kuus liiki.
Harilik vesihernes kasvab vees hõljudes sest taim ujub ja juuri tal ei ole.
Veepinna lähedale kerkib mitmeaastane vesihernes ainult õitsemise aegu nii turbaaukudes, kraavides, kui tiikides oma erinevat kollast tooni õitega miile pikkuseks võib olla kuni poolteist sentimeetrit ja kobaras olla kuni kümmekond õit olles nii täiesti tähelepandav. Vesiherne õitseaeg algan juunikuus ja kestab isegi septembris ning õitsejat võib leida pea kogu Eesti seisvatest veekogudest.
Vees hõljuv õisikuvarb võib olla kuni kolmandik meetrit kõrge, aga veesisene osa küündida kuni meetrini. Vesiherne lehtedel märkame põiekesi ja selliseid pole ühelgi teisel Eesti taimel. Ümarad või veidi munajad põiekesed võivad olla umbes kolme millimeetrise läbimõõduga meenutades veidi hernetera (sealt ka nimi) hoolimata sellest, et taim hernestele omaseid kaunu peale õitsemist ei kasvata.
Muidugi aitavad põiekesed taimel vees hõljuda, aga on hoopis tähtsamad taime toitumisel sest juurtoitumine teadupärast puudub. Niisiis ilma loomse v putuktoiduta ei saaks taim elada. Taime põis on varustatud lõksuga mille siseseinad näärmetega. Põitega imetakse vett ja veega koos satuvad põide pisikesed veeloomad. Näärmenõrede abil seeditakse põide sattunud saak päris kiiresti ja sellest saab taim oma eluks vajalikud toitained. Hämmastav, et ainult üks vesiherne põis võib toitu seedida kuni neli korda tunnis ehk siis ööpäevas kuni sadakond toidukorda.
Meil kasvab neli vesiherne liiki, aga vaid harilikul vesihernel võime märgata põiekesi kõikidel lehtedel. Teiste vesiherne liikide õite värvus on pigem kreemikas.
