Kiilisarnaste lendavate putukate selts Odonata
Kiilid elavad vastsetena vees ja valmikutena nii maa- kui veepinna kohal lennates.
Selleks, et valmikuks muutuda, roomavad kiilivastsed maale, et näiteks mõne veekoguäärse taime või eseme külge kinnituda ja seda tehakse alati selliselt, et peapool on suunatud ülespoole. Mõne tunni möödudes rebeneb kiilivastse seljanahk, et kiilivalmik saaks vastsenahast välja pugeda. Nii võime vahel looduses märgata mõnel veekogu lähedasel taimel tühjaks jäänud vastsekesta. Vastsekesta järgi saab bugologist ehk putukauurija määrata kiililiigi, kes kestast väljunud. Vastupidavaid vastsekesti saab putukakogudes säilitada ja nii erinevate kiililiikide elupaiku kaardistada.
Meie märkame lennus kirju tagumise kehaga suuri ja väikeseid kiile.
Suur rabakiil
Suured liitsilmadega kiillased hoiavad puhates mõnel taimel oma läbipaistvate tiivasoomustega laiu tiibu sageli laotunult.
Harilik vesineitsik
Väiksmate killaste silmad asetsevad pea erinevatel külgedel ja tiibu hoitakse puhkeasendis kokkupandult tagakeha kohal.
