Palu-härghein Melampyrum pratense
Mets-härghein Melampyrum sylvaticum
Harilik härghein Melampyrum nemorosum
Kõigile on tuttav harilik härghein, aga metsas kasvavad härgheinad näevad välja üpris tagasihoidlikud oma pisikeste õitega ega köida tähelepanu oma lillade kõrglehedega nagu harilikul härgheinal.
Palu-härghein
Palu-härgheina õrnad õiekroonid paistavad kahvatutena oma kollakate õieotstega, aga see teeb nad kergelt eristatavaks mets-härgheinast, mille õied on täiskollased, suuremad.
Mets-härghein
Kõik meie looduses kasvavad härgheinad parasiteerivad puude ja põõsaste toitainetega ja nende väike juurestik on selleks kohastunud.
Palu-härgheina võime leida hõredatest ja kuivematest kehvema kasvupinnasega metsadest, kus nende „peremeestaimedeks“ sobivad nii pohlataimed kui männid.
Mets-härgheinad eelistavad kasvada seal, kus leidub mustikataimi ja kuuski.
Palumetsades kasvab palu-härgheina südasuvel massiliselt, aga õitseb kenasti sügiseni välja. Igal aastal on nende kasvukohad taimi paksult täis hoolimata sellest, et tegu on üheaastaste taimeda ja nii saame öelda, et palu-härgheina seemneline paljunemine toimib tõrgeteta. Aga kui härgheinade väikesed juured ei leia omale mõne nädala jooksul peale tärkamist imijuurte vahendusel peremeestaime, kellelt toitaineid „näpata“, on taimede hääbumine paratamatu.
Härgheinade valminud läikivaid seemneid tassivad laiali sipelgad. Pole siiski täpselt teada kas seetõttu, et seemned meenutavad sipelgamune või seepärast, et eritavad veidi toitvat õli. Aga nii aitavad sipelgad härgheinade levikule märkimisväärselt kaasa.
Metsas kasvavate härgheinade lehed paistavad päris lopsakad välja, olles toiduks maapinnal toituvatele lindudele: tetredele ja metsistele ning kui suvel toitutakse lehtedest siis sügisel seemnetest.
