Pildistas LK-team
Foto Arne Ader
Sinikapuhmas
Sinikas Vaccinum uliginosum
Harilik mustikas Vaccinum myrtillus
Loode-Eestis on marjametsades vastab olukord loo pealkirjale. Mustikaid on, aga nad jäävad põua tõttu veidi pisemateks, kui heade marja aastatega võrrelda. Mustikametsa tunnevad kõik juba kaugelt ära, aga sinikate kasvukohtadeks jäävad rabametsade servaalad, rabad ja siirdesood. Kui sinikad eelistavad avatud kasvukohta, siis mustikad kasvavad metsa all, olles nö poolvarjutaimed, vältides tugevat päikesevalgust.
Ühe perekonna kääbuspõõsad, sinikaid ja mustikaid annab omavahel hästi võrrelda: kui soodsas kasvukohas võib sinikapuhmas kasvada vööni, siis mustikas kuni põlveni. Mõlemad kääbuspõõsad on heitlehised ehk suvihaljad. Kui sinika lehtede värvus paistab rohekas-sinakana, siis mustikatel roheline või heleroheline. Sinikaid noppides määrduvad sõrmed tüki maad vähem kui mustikal käies.
Sinikad
Sinikamarjad on sinisema värvusega, kui mustikad ja sinikad pole nii ümmarguse kujuga, kui kerge vahakirmega kaetud mustikad.
Kui sinikate varte värvus võib ulatuda lillast kuni kollakaspruunini ja tundub näppude vahel ümarana ehk veidi ribilistena. Noored mustikavarred on rohelised ja kandilised, hiljem (umbes neljandal eluaastal varre kandilisus kaob) ja vanemad taimevarred paistavad korgilaadselt pruunidena. Mustikataimed surevad üldiselt enne kümnendat eluaastat.
Mustikas
Maitseomadustelt jäävad sinikad mustikatele muidugi alla, aga muude heade omaduste ja väärtuste poolest vahet ei ole - seega tasub igal juhul korjata, kui hea sinikakoha peaksite leidma.
Üksikutele inimestele võivad sinikad midagi kerge joobe sarnast tekitada, aga siis peab neid ka palju söönud olema. Paraku oleme jõudnud tänapäeva, kus tundlikum inimene peab juba kõikide toitainete mõju jälgima.
Aga jõhvikasoos on pilt selline
