Pildistas LK-team
Seenlillede kasvukoht
Harilik seenlill Monotropa hypopitys
Metsades kõndijad võivad märgata õitsevaid seenlilli nii nõmmemännikutes, kus mustikaid kasvab, kui kuivades kuusikutes, aga samuti liivamaadel, kus puid ei pruugi üldse kasvada.
Õitsemise aegu hoiab seenlille õisik longu, aga viljade valmimisel ajab kobar varre sirgu ja tippudes arenevad umbes sentimeetrised kuprad, kus valmivad imepisikesed seemned. Koos uute taimedega võime samades kasvukohtades märgata veel möödunud aasta mumifitseerunud seemnekupardega tumepruune seenlillede varsi.
Nii botaanikud kui mükoloogid on aastakümneid püüdnud seenlilli liigitada. Nüüdseks peetakse neid kõige lähedasemaks kanarbikulistele taimedele. Kuid seenlilledel puudub klorofüll ja seega ka roheline värvus ehk võime iseseisvalt eluks vajalikke suhkruid toota.
Seega ollakse sunnitud teiste taimede poolt valmistatud toitu hankima ehk parasiteerima ja siit ilmneb seeneniidistiku ehk mükoriisa abi. Hariliku seenlille risoom on pinnases seeneniidistikuga läbi põimunud ja sedakaudu hangitakse seenlillele vajalikke suhkruid sest ka seened ei ole võimelised iseseisvalt suhkruid tootma vaid näppavad neid läheduses kasvavatelt taimedelt. Sedamoodi toitub seenlill seeneniidistiku vahendusel suuremate puude juurtelt loovutatud suhkrutega ja seenlillede toitmine ei ole puudele kurnav. Sama seeneniidistik osutab puudele hoopis kasulikku teenust ehk elataksegi sümbioosis, hõlbustades puude juurtel vee ja vees lahustunud mineraalainete kättesaadavust. Parim kooslus moodustub siis kui mõlemad osapooled sellest võidavad.
Seenlilled õitsevad
Seenlille õisiku tipus on õied suuremad ja viie õielehega, aga allpool väiksemad ning nelja õielehega. Päris sarnased on seenlillel nii kroonlehed kui tupplehed, aga viimased on esimestest lühemad.
Taime soomusjad lehed on pehmed, meenutades pigem seeneliha, aga seentega ongi seenlilled oma elutegevuse sidunud. Taim võib sügiseks sirguda kuni paarikümne sentimeetri kõrguseks.
