Harilik toomingas Padus avium
Kevadistest valgetest ja tugevalõhnalistest õiekobaratest on küpsenud mustad marjad ja osa lehti toomingal on juba värvunud punakateks. Toomingad kasvavad nii alusmetsas kui võsastikes, aga on kõige nähtavamad metsaveertes ja on kõikjal tavaline põõsas, sirgudes vahel ka suureks puuks. Noores eas kannatab varjulist kasvukohta. Paiguti oli ka näha ka tänavu toominga-võrgendikoi kahjustusi, aga needki puud kasvatavad juba uusi lehti.
Lutikas toomingamarjal
Toominga mustad luuviljad paistavad pisikeste luuviljalistena ja viljalihagi on neil söödav: hapukas, üpris suure C-vitamiini sisaldusega, aga kõhtu kinnistava toimega. Mõnele sellised tugevalt parkaineid sisaldavad nö suud tummiseks tegevad viljad isegi mekivad.
Toominga leht - kas ei meenuta mitte kirsilehte
Inimesele kahjulikku ainet amügdaliini sisaldavad toomingamarjade luuseemned. Kui peaksime juhuslikult seemnekivi alla neelama, ei juhtu midagi kohutavat, sest luuseeme meie seedetraktis ei lagune, aga seemne puruks hammustamist peaks vältima.
Linnud söövad toomingamarju meelsasti ja nende organism tarvitab ära toitained viljalihast. Seeme puistatakse puuoksal istudes koos „väetisega“ loodusesse ja nii toomingad levivad.
