Harilik pohl        Vaccinium vitis-idaea

Tänavu õitsevad pohlad Põhja-Eestis tavapärasest vähemasti nädala jagu varem. Soojad suvised, kuid põuased ilmad, aga nädalavahetusel sadanud vihmaga algas kasvumetsades õitsemine. Pohladele sobivad palumetsad, samuti nõmme-, raba- või soometsad, kus pohla, mustika ja leesika kasvukohad võivad kattuda.

Igihalja pohla puhmastaim võib kasvada kuni veerand meetri kõrguseks. Õrnad õied on kahesoolised asudes kolme kuni kaheteistkümne kaupa tipmistes rippuvates kobarates. Õietupp on pisike, valkjas või roosaka varjundiga ja üsna suurte kolmnurksete tipmetega. Õiekroon kelluka kujuline, mis on avatud suudmega ja väljaulatuva emakakaelaga.

Pohlataimede lehed on lühikese rootsuga, nahkjad ja elliptilise kujuga. Pealt lehed läigivad ja paistavad olevat veidi tagasipöördunud servadega, aga pohlade noored lehed paistavad silmnähtavalt heledamatena. Lehe alumised küljed paistavad mattrohelistena ja kaetud pruunikate täppidega.

Oma kasvukohti laiendavad pohlad põhiliselt horisontaalsete võsunditega. Vanematest emastaimest kuni pool meetri kaugusel tärkavad tütartaimed.

Jälgigem pohlade elukäiku. Alustame pohlataime tärkamisest, sest igihaljas pohlataim kasvab neli-viis aastat, õitseb, viljub ja lõpetab sellega oma elutsükli, kuid pohlataimede seas esineb ka erandeid.

Pohlataime risoom võib maapinnas elada sadu aastaid. Vanemad taimeosad kõdunevad, aga külgvõsudest kasvavad ja sirguvad üha uued elujõulised pohlataimed.

Pohlade kääbuspõõsad vajavad toitainete hankimiseks ka seente abi ja nendeks on kottseened palumetsa huumusekihis.

Loodame, et taimed saavad ilma öökülmadeta ära õitseda.