Foto Arne Ader
Saarmas
Harilik saarmas Lutra lutra
Looduses kohatakse saarmaid üldiselt harva. Nende urgude, mida saarmatel on mitu jäävad sissekäigud sageli veetasemest allapoole sest ururajajad arvestavad, et nii ollakse varjatumad, puhkeaeg turvalisem ning veelukk ei lase talvel külma sisse, aga siis peab pesal olema kusagil ka õhuava.
Saarmas on üksikeluviisiline kena kärplane: meie looduse suurim poolveeline kiskja. Täiskasvanud isasloomade pikkus võib küündida 1,2 meetrini ning nende keskmine kaal on kümme kilo. Emasloomade pikkus küünib meetrini, kaal seitsme kiloni. Kehapikkust mõõdetakse koos sabaga, mis moodustab kehapikkusest kröömike üle poole.
Tihe, kaunis, veekindel ning äärmiselt vastupidav pruun kasukas oli muiste ihaldatud jahisaagiks. Saarma naha ruutsentimeetril kasvab kuni viiskümmend tuhat karva! Lühikese aluskarva vahele jäävad õhumullikesed, seega märgub ainult kasuka pealiskarv. Saarmas on looduskaitse all kogu Euroopas.
Tegutsemist alustatakse valdavalt videvikus, seda kas vees või maismaal. Kuidas ja mille abil saarmad sogases vees ning pimeduses orienteeruvad? Nägemine on neil vee all päris korralik ja tundlikud, pikad vuntsid aitavad oluliselt teabe edastajatena jahipidamisel kaasa. Sukeldumisel sulguvad nii ninasõõrmed kui kõrvad ja vee alla jääb saarmas vaid napiks pooleks minutiks. Pikkadel ööde aegu peetakse jahipidamises ka puhkepaus.
Millest siis praegusel ajal toitutakse? Söömiskohtadel võime märgata valdavalt kalade, saarma peatoiduse jäänuseid. Muidugi jahitakse veekogude põhjamutta talvituma pugenud konni, limuseid ning jõevähke, kui neid vesikonnas peaks elutsema. Toitumispaika jäetakse alati midagi „vedelema“ – peapool ja teised „magusamad“ palad söödud ning sabapoolik alles jäetud. Jäätmed kauaks vedelema ei jää - tähelepanelikke silmi jagub ümbruskonnas - toit ei ole raisata…
Jõgede jäätumisel liigutakse vastuvoolu, jäävabamatele, kiirema vooluga aladele, vahel väiksematesse ojadesse või isegi kraavidesse. Saarmate ööpäevane toidutarve küünib kilo-pooleteiseni ning selle hankimine karmidel talvedel võib osutuda päris keeruliseks, et ellu jääda. Kevadeks on kadunud kuni kolmandik kehakaalust.
Oma tegutsemisala märgistatakse roojahunnikutega: kividel, kändudel, kallastel… Värskelt limased, musta või rohekat värvi. Hunnikus on näha nii kalasoomuseid, kui luid, haisedes tugevalt traani järele.
Paari päeva eest jahtis saarmas kudevaid jõeforelle. Vaata videot: LINK
