Hallrästas Turdus pilaris
Küllap olete märganud, et tänavu punavad pihlapuud ja loidavad lodjapuud. Marju on nii palju, et neid jätkub kõigile. Ja pihlamarja peamised nõutajad, meil talvituvad hallrästad, hakkavad tasapisi põhjapoolt ka pärale jõudma, kuigi tundras tundub neil veel toidulaud täis olema.
Hallrästas on põnev lind. Enne kuuleme kindlasti tema „kätsatust“, kui teda märkame. Ja vanarahvas on arvanud, et võiksime hallrästast pigem kirjurästaks nimetada, sest halli värvi on tal tegelikult vähe, vaid sulisbarett peas ja laiguke aluspükstel.
Hallrästas pihlamarjaga
Kõige silmatorkavam on aga tema üsna kakakarva pruun selg, millest ta ka oma rahvakeelse nime – paskrästas, saanud. Rinnaesine on sama täpitähniline nagu teistel rästastel, kõhualune aga üsna hele, talvel võib puhevil sulgedega suisa valgegi tunduda.
Aiapidajad ei suuda hallrästaste kohta enamasti häid sõnu öelda. Kuigi võiksid, sest hallrästa koloonia ei lase vareseid oma territooriumile. Valvurrästas on kohe vareseisanda kukil. Varesed aga suudavad aedasid kordades rohkem terroriseerida kui rästad.
Laululinnuna hallrästas suurem asi ei ole, tal on kogu aeg nagu hääl puhtaks köhatamata ja ragisev. Aga kui ta midagi ütleb, siis nii, et kogu ümbruskond kuuleb.
Tüdinenud abielumehed on vahel oma naisi hallrästastega võrrelnud, “kes nisked kräbedad ja kurjad on, pauguvad ja säristavad”. Kohe nagu tulirästas.
Ega meie lindude kohta just väga palju ennemuistseid lugusid ole. Aga hallrästas on teiste seast esile tõstetud, Suure-Jaanis on räägitud: “Hallrästas ja harakas olnud lauluõppimise ajal liialt laisad, et Vanemuise kandlemängu kuulata. Pärast õppinud nad laulmise kandle naginast, kui toda häälele seati.”
